Olen nüüd mõnda aega õnnelikult Egiptuses olnud. Tõesti mõnus on siin tagasi olla - tuttavad kohad, tuttavad näod, nagu teine kodu. Lennukist maha tulles oli esimese hooga selline tunne, et tahaks lihtsalt seista ja kõva häälega kilgata, täpselt nii hea tunne oli. Olin parajalt üllatunud, et nii paljud inimesed mind mäletavad. Bussijuhid, teised giidid, hotellitöötajad, poemüüjad, turvamehed - väga soe tunne. Inimesed on siin ikka nii palju armsamad kui Türgis. Või siis olen ma siin ise avatum. Midagi ei ole teha, see on lihtsalt MINU koht.
Töögraafik ei ole paraku andnud eriti aega seda pikalt nautida. Teisel õhtul sõitsin kohe Kairosse ja sellest ajast saadik algavad tavalised tööpäeva kell 5 hommikul ja lõpevad kell 10 õhtul. Öö ja päev on parajalt segamini ja vabad päevad kuluvad esialgu peamiselt magamisele. Esimese transfeeri ajal seisin naeratava näoga bussiäie inimeste ees ja ütlesin selge, kõlava häälega: tere tulemast Türki! Lahe reisiesindaja, ise ka ei saa aru, mis riigis on. Nii et ärge väga kurjustage, et mind pidevalt msnis ei kohta või et ma just liiga tihti oma blogi ei uuenda.
Elan ühes korteris leedu tüdrukuga. Kõrvalkorteris elavad ka leedukad ja teisel pool lätlased. Oma korterinaabrit pole ma viimased nädal aega näinud, sest graafikud on nii erinevad, et kui tema tuleb, siis mina magan ja kui mina lähen, siis tema magab. Muidu on tore tüdruk.
Nagu ikka igal majal siin maal, on ka meil oma doorman, majahoidja, kes kõigel silma peal hoiab. Doorman elab ja magab välisukse kõrval garaazhis. Mõnes majas elab ta trepi all diivani peal. Mõnes majas parajasti tühjas olevas korteris. Doormani käes on kõikide korterite võtmed ja üsna tavaline on, et tuled koju ja avastad elutoast suured mudased jäljed, sest doorman on käinud kontrollimas, kas sul ikka vett on või midagi. Algul ei tahtnud meie doorman mulle võtit anda, sest ta ei tahtnud oma ainsast koopiast ilma jääda aga ei viitsinud minna võtit juurde ka tegema. Ütles koguaeg tomorrow ja tomorrow. Iga kord, kui koju tulin, pidin vanamehe üles ajama. Siis võttis ta oma suure võtmekimbu, nagu kooli ajal garderoobitädi, ja hakkas sealt õiget võtit otsima. Tavaliselt selgus, et selles kimbus ikkagi seda võtit ei ole, tuli minna ja alt teine kimp otsida ja kõik selle võtmed ka läbi proovida. Kui ma olin seda süsteemi paar päeva katsetanud ja endiselt sain iga päev vastuseks tomorrow, siis võtsin talt võtme ära ja läksin tegin ise koopia. Esimene koopia muidugi ei töötanud aga teise korraga läks õnneks.
Esimesed päevad elasin ka ilma veeta. Doorman ütles, et tomorrow. Et kui tahad, võid niikaua katusel pesemas käia. Ahah, aitäh. Täna hommikul läksid umbes ühel ja samal ajal katki vannitoa lamp ja telekas. Ei aga tegelikult on need pisiasjad, mis elurütmi oluliselt ei häiri. Siin harjub üsna kiiresti sellega, et kui tomorrow siis tomorrow.
PS. Et mis see kapatsheno on, millele pealkiri viitab või? Meie maja all on internetikohvik, mille seinal on kirjas menüü jookidega, mida sealt osta saab: ice tea, nescafe, cola, fanta, kapatsheno. Cappuccino niisiis.
PPS. Pildil mina ja kobra.
