Siirad vabandused kõigi ees, kes aeg-ajalt sellele leheküljele sattunud on, lootuses siit mõnd uut kirjutist leida. Pakun, et enamik teist on praeguseks juba loobunud, sest kaua sa ikka üritad, kui midagi vastu ei saa. Aga parem hilja… kui väga hilja, nii et siit siis viimaste poolaasta lühikokkuvõte.
Vahepeal on teed mind tagasi Eestisse toonud ja kontoritoolile istuma pannud. Ärge küsige miks, sest ma ei tea seda isegi, ja samuti ärge küsige, kas ma olen oma valikuga rahul, sest ka seda ei oska ma öelda. Tean ainult, et giidinduse etapp sai selleks korraks läbi ja et mingi muu etapp on alles ees ja et praegu on midagi nende kahe vahepealset. Tegelikult elan ma ikkagi nende (õnneks piisavalt sagedaste) õnnehetkede nimel, mida tunned siis, kui lennukilt maha uude riiki astud või kui väikesi tänavaid pidi hulkudes tundmatut linna avastad. Meelega ära eksides, et end uuesti üles leida, nagu keegi on kunagi öelnud.
Osa minu selle-aastastest reisidest on olnud ja saavad olema töö-kesksed, mis tähendab, et nende reiside raames ei tee ma sisuliselt suurt miskit muud, kui et trambin kuuma päikese käes ühest hotellist teise, kataloog käes, ja üritan kirja panna kõike, mida mulle hotellide kohta räägitakse. Kümnete ja kümnete, omavahel juba lootusetult segi minevate hotellide vahele (selle vältimiseks panen muide kirja märksõnu nagu “toredad prantslased liftis” või “eriti bitch guest relation”), mahub õnneks ka mõni vabam päev, kus sihtkohaga natuke tutvust õnnestub teha. Muidu on see tunne, et ei saanudki aru, mis riigis käisid, liigagi kerge tekkima.
Tööga seoses olen tutvust teinud sellise paigaga nagu erinevad Hispaania saared. Kõigepealt Kanaarid, siis Baleaarid, ehk siis ükshaaval ja õiges järjestuses Tenerife, Gran Canaria ja Mallorca. Mitte üheski neist saartest ma ei pettunud. Miks? Sellepärast, et valmistasin end juba enne ette selleks, mida ma seal näen. Ja mida ma nägin, oli tohututes kogustes üleküpsenud Euroopa pensionäre, kampade viisi purjus briti noori (vt pilti mehest Borati trikoos), lugematul arvul suveniirimüüjaid, ilusat loodust, kauneid randu ja häbematult vähe kohalikku elu. Kes otsib see leiab, nagu öeldakse, ja eks oli ka nendes turismimekades ühtteist huvipakkuvat, näiteks transvestiitide tänav õhtuste meelelahutusshowdega Gran Canarial (või oli see Tenerifel? Näed, juba ongi sassis), Palmipuude püha jumalateenistus Tenerifel, suurepärane mereandide paella ja uhke Palma katedraal Mallorcal. Ja igal neist saartest, nagu pea igal pool mujalgi, muidugi imearmsad mägikülad. Kokkuvõttes – käidud, nähtud, töö tehtud, tagasi ei kipu.
Hoopis teine afäär on mul aga sellise riigiga nagu Prantsusmaa. See armulugu algas kevadisest Pariisist ja on nüüd mind juba kolmel korral sellesse riiki tagasi meelitanud. Ei ole ilmselt paremat aega esmakordseks Pariisi külastuseks, kui kevad, kui linn kirsiõite vahus vallatleb. Ei ole mingit variantigi, et see paik saaks mitte meeldida. Lisaks kõikidele kohustuslikele vaatamisväärsustele, päikeseloojangule Eiffeli tornis ja üliarmsale kambrikesele ühes väikeses juudi linnaosa hotelli ärklitoas, jäid teravalt meelde veel metroosõit immigrantide elupiirkonda äärelinna, elav ja emotsionaalne Iiri-Prantsuse rugby mäng, Seine´i kaldalt ostetud aastakümneid vanad postkaardid kellegi kirjaga kellelegi ja täiesti unustamatu õhkkond Pompidou keskuse esisel väljakul. Aa ja värsked croissantid muidugi.
Teisel ja kolmandal korral Prantsusmaal käies otsustasin vaadata pisut kaugemale ja kontrollida kohalike ütlust, et Pariis pole Prantsusmaa (ja Tallinn pole Eesti, teate ju küll). Tuleb tunnistada, et peab paika. Britannia lahutamatuteks osadeks on tuulised ja vihmased ilmad, pikad rohelised põllud, valged lehmad ja kividena teeääri palistavad lambad, meetrite taha lõhnavad boulangerie´d ja näiteks sellised suurejoonelised vaatamist väärivad paigad nagu Mont St Michel või Jeanne D´Arci elu- ja hukkamispaik Rouen. Ja muidugi toit. Ma arvan, et minu tõeline armastus toidu nautimise vastu, sai alguse just siit. Mitte et ma varem ei oleks häid maitseid hinnanud, aga siin sain ma aru, milline omamoodi kultuur see kõik on. Minuti pealt oleksin nõus tagasi minema mereäärsetesse väikelinnadesse, mis tegelevad austrikasvatusega ja kus neid pakutakse tänaval sidruniga või väikeses hubases sadamarestoranis veiniäädika ja sibula kastmes. Pluss kõik muud mereannid ja –elukad, kelle puhul mul varem aimugi ei olnud, mismoodi neid süüa ja kuidas need maitsevad.
Normandias käies tasub träkkida II maailmasõja radu, sest tuleb välja, et Prantsusmaa ajaloos on ka muud huvitavat peale Päikesekuninga ja suure revolutsiooni. Lahingutandrid, mälestusmärgid, memoriaalid, muuseumid, kümnete tuhandete inglise, ameerika, kanada, saksa ja prantsuse sõdurite kalmistud. Ega kogu lahingutegevuse mõõtmetest ja tähendusest enne aru ei saagi, kui oled kõik need asjad oma silmaga ära näinud. Ülimalt üllatav ja ääretult huvitav avastus mu jaoks. Selle kõige taustal soovitan mekkida kohalikku naturaalset siidrit, süüa creppe või galette, maitsta soolavõid värske sooja saiaga, proovida erinevaid kooke Salon de Thé´s ja otsida endale öömajaks väikesi mõnusalt kääksuva põranda või uksega hotellikesi, milliseid võib muide täiesti vabalt leida Rough Guide reisijuhist. Jälle üks üllatav avastus mu jaoks. Aga kahel korral on siiani täiesti täppi läinud ja olen selle raamatu abil suutnud üles leida pärli, mille sarnast ise iial käänuliselt kõrvaltänavalt otsida ei oskaks. Kavatsen kindlasti katsetamist jätkata. PS, sama ei käi mitte restoranide kohta, sest see söögikoht, mida reisiraamat kiidab taevani, võib kohalike poolt maapõhja kirutud saada. Prantsuse cuisine´i osas (kui tahad tõelist elamust saada) usalda kohaliku maitset.
Kõige hiljutisem käik viis mind aga tagasi Türki, seekord küll mitte Vahemere kanti, kus varem kaks suve töötatud, vaid hoopis Egeuse mere äärsesse Marmarisse. Siinkohal pean tunnistama, et ootasin paigalt pisut enamat, sest pea kõik tuttavad, kes seni seal käinud, kiitsid linna taevani. Tegelikkuses on seal kaunis jahisadam, väike kindluseke mäe otsas, igal öösel varavalgeni avatud bar street (kuhu ma täpselt ühe korra jõudsin) ja hotellid, hotellid, hotellid. Oma hääle annan kahe linna vahelises võrdluses täie kindluse ja südamerahuga endiselt Alanyale, kus on küll kõik need samad asjad, aga kuidagi ehedamalt. Kus kohalikud inimesed elavad turistidega kõrvuti, kus mägikülad on käeulatuses, kus hommikust õhtusse saadab sind mosheest kostuv palvusekutse (mida Marmarises kuulsin täpselt korra) ja kus mosleminaine on mosleminaine, mitte ei sulandu oma lühikese seeliku ja bikiinidega üldisesse euroopalikku massi.
Marmarise reis jääb mulle meelde küll, aga veidi teiste asjade poolest. Riiki sisenedes sattusin passikontrollist otse politseisse. Nimelt ilmus kontrolöri arvutiekraanile peale minu passi kontrollimist suur punane ja vilkuv kiri “DO NOT ALLOW TO ENTER”. Mille peale mees palus mul hetke oodata, kinnitades et on “small problem” ja et ta kutsub oma sõbra. Sõber tuli siis kohale ja tuiskas mu passiga, mina kannul, tagaruumi, kus mind viisakalt istuma juhatas. Ainus vähegi inglise keelt meenutav, mis tema suust kostus, oli “problem, problem, you work Antalya”. Töötasin küll jah, aga täiesti legaalselt ja seaduslikku elamisluba omades, mistõttu mulle jäi mõistatuseks, milles see probleem siis täpselt on. Püüdsin selgitada oma varasema Türgis viibimise tagamaid, kuid mehe ükskõiksest näost sain aru, et rohkem inglisekeelseid sõnu peale nende paari ta ilmselt ei mõistagi. Peagi saabus veel üks pagunitega härrasmees, kellega kahekesi umbes pool tundi arvutiekraani põrnitseti ja minu kohta kõikvõimalikke andmeid otsiti. Meenutasin mõtteis üht hiljuti Türgi politseiga tülli ja seejärel viieks päevaks vanglasse sattunud tuttavat, mis sundis mind jääma täiesti rahulikuks (vähemalt väliselt) ja käiku laskma kõik türgikeelsed viisakusväljendid, mis mul eelmistest aastatest meelde tulid. Mõne aja möödudes juhatati mind sama viisakalt passikontrolli tagasi, öeldi, et elamisluba on nüüd tühistatud (minu andmetel aegus see juba eelmise aasta septembris) ja lubati lahkelt riiki siseneda. Ema ütles selle peale, et oleks võinud ikka kinni istuda – oleks pärast midagi põnevat kirjutada.
