Uus aasta on juba ammu käes, aga mõne sõnaga selle tulekust. Iga aastavahetuse paiku pasundatakse ajakirjades ja mujal lubadustest hakata paremaks inimeseks, paremaks töötajaks, paremaks sõbraks, paremaks partneriks. Siiani on see kõik paraja plämana tundunud, aga sellel aastal tundsin ise esimest korda, et elu tõepoolest muutus, ja sellepärast, et ma ise oma suhtumist muuta viitsisin. Tegelt ka on selline tunne, et 31. detsembril panin enda taga ukse kinni, astusin välja kopitavalt tolmuselt pööningult ja otse värskesse õhku, päikse käes sillerdavale rohelisele, just vihma poolt puhtaks pestud aasale. Millised lõhnad ja värvid siin selles maailmas on! Selja taha jäid kõik koormavad suhted, emotsionaalsed musta augu perioodid, lõpetamata vaidlused, klaarimata arved ja muud tüütud asjad. See tõi kaasa tohutu vabanemise ja innu hakata uuesti maailma avastama. Täpselt selline optimistlik ja heatujuline olengi suure osa sellest uuest aastat olnud :)
Praegu on meil siis veebruari keskpaik ja tundub, et pidude tuhin hakkab ka nüüd vaikselt selleks korraks lõpule saama. Siiani olen aastavahetusest saadik ühtlase rütmiga pannud. Aastavahetusega kaasnesid mõned uued ja vägagi huvitavad tuttavad, kellega veel terve jaanuari esimese nädala jooksul tähistamisega jätkasime. Peale seda tuli siia kuuks ajaks Liisa, kellega meil oli vaja igal õhtul 5-6 tundi väljas istuda ja maailma asju arutada. Või sulgpalli tehnikat kasutades tennist mängida või surfirannas käia (kuigi ma ise laua peale ei jõudnudki) või mingeid ajukaid psühhedeelilisi 70ndate filme vaadata. Või rannas passida ja ajakirju lugeda või head veini juua ja neljajuustupitsat süüa või sadade kaupa pilte teha. Või telekast mingeid auhinnatseremooniaid vaadata ja staaride kleite kommenteerida või karaoket laulda või kulme värvimas käia (jah, jälle mina ja kulmud) või piljarditurniirides meestele pähe teha või üle päeva pesupoes käia või henna tatoosid teha või klubis russian showd vaatamas käia ja hommikuni tantsida. Või lihtsalt mööda räpaseid tänavaid kolada ja kohalikku elu avastada. That kind of stuff, you know.
Noh ja siis tuli sünnipäev ka kohe otsa, jälle tulid külla need mõned uued ja huvitavad inimesed, keda ma juba eespool mainisin, ja siis läks tsükkel edasi. Ja siis tuli Mihkel siia ja tsükkel läks jälle edasi (vt pilti).
Alles nüüd, viimase paari päeva jooksul, on Hurghada kuidagi vaikseks jäänud, enamik inimesi oma kodudesse tagasi läinud ja mina ka maha rahunenud. Nii ma siin nüüd istun oma teetassi ja juustukoogiga, vaatan Oprah´t ja tunnen rõõmu lahedalt alanud aasta üle. Ja olen surmkindel, et sama lahedalt see ka jätkub.
Üks koht, mille ma enda jaoks veel sel aastal avastanud olen, on Kairo. Kõik, kes te olete kunagi püramiide vaatamas käinud, unustage see pilt ära – Kairo on midagi palju-palju enamat, kus leidub avastamist elu lõpuni. Ma lihtsalt kaifin seda linna niivõrd, et ükskord tahaks ma teid kõiki, kes te seda lugu praegu loete, käe kõrvale võtta ja teile seda imelist kohta näidata. Käia Kairo tornis ja vaadata alla tuledes linnale, sõita purjekaga öisel Niilusel, hulkuda mööda kohalikku turgu ja väikeseid tänavaid, käia uue linnaosa kaheksakorruselistes kaubanduskeskustes, öistel kinoseanssidel või Hard Rock Cafes.
Seal samas püramiidide juures on mul ka üks salakoht. Tavaliselt seal kedagi teist peale paari turvamehe ei ole, ja mulle meeldib istuda üleval ühe platoo peal, selja taga 4000 aastat vanad kiviehitised, ja silme ees laiumas meeeeletute mõõtmetega miljonilinn. Ükskord, kui ma seal niimoodi istusin ja seda kaoselikku linna imetlesin, hakkas kõigist Kairo mošeedest korraga kõlama palvekutse. Hetk, mida on raske sõnadesse panna, aga mis võttis põlved nõrgaks ja millesse võiks igavesti pidama jääda.
PS: selle kuu filmisoovitus tuleb hoopis teisest vallast. Filmi nimi on Jumala linn (Cidade de Deus, Brasiilia 2002), saadaval videolevis ja hästivarustatud kauplustes. Ei ole palju neid filme, mida viitsiks uuesti vaadata. Seda viitsiks.
PPS: Life is a journey ;)
