nigga you`s a window shopper

Kõikide nende mägede, külade ja kirikute vahele tuleks mõne sõnaga rääkida ka linnaelust. Kreetal on kolm suuremat linna – Herakleon, Rethymnon ja Chania. Kõik need on mul õnnestunud ära näha, neis natuke ringi jalutada, kohvikutes istuda ja inimesi jälgida.
Kummaline või mitte, aga see rahvas siin on vabal ajal into some serious window shopping. Tegelt ka, kuskil mujal pole ma näinud õhtusel ajal nii palju kohalikke tänavatel jalutamas, kes käivad ühe poeakna juurest teise juurde (kõige populaarsemad on kingapoed) ja lihtsalt window shoppab. See võib muidugi tuleneda sellised naljakast faktist nagu siinsete poodide lahtiolekuajad. Ma ei tea, kuidas käib elu mandril, aga siin saarel on poed avatud täpselt sellistel aegadel: esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval kell 9-14. Teisipäeval, neljapäeval ja reedel kell 9-14, siis väikene siesta ja õhtul uuesti kell 18-21. Pühapäeval on enamik poode kinni. Pidevalt on avatud suveniiripoed, aga see pole muidugi see koht, kus kohalikud käivad. Et siis võibolla vaadatakse akna pealt sobiv kaup valmis ja kui on shoppamise päev (ehk siis need päevad, kui poed ka õhtul, peale tööd lahti on), minnakse ja ostetakse asjad ära. Vot sellised kombed.
Kreeta pole selline ainult-turismi-kuurort nagu Alanya või Hurghada, nii et siit võib leida täiesti korralikku kaupa. Muidugi on ka resorte, kus müüakse igast kola, aga korralikes linnades hakkavad ikka silma Zara, Mango, Bershka, Diesel, Miss Sixty, Benetton, Marks&Spencer, MaxMara, Lacoste, Sisley, JLo, Boss, Moschino, Versace jne. Ühte Topshopi nägin ka, aga aint möödaminnes autoaknast ja ei jõudnud fikseerida, kas see oli päris Topshop või mitte. Anyway. Keskmisest rohkem hakkab tänavapildis silma pesupoode (minu lemmik kannab nimetust All Weather), meesteriiete poode ja toasusside poode. Jah, siin ongi olemas eraldi toasusside poed. Ja telekas võib näha toasusside reklaame, väga weird. Ja siis muidugi pulmakleidipoed, aga mitte nii palju, kui Türgis.
Siis, kui ostud tehtud, jalutavad kõik oma paberkotikestega tänavatel või istuvad kohvikutes. Kohvikukultuur on meeletu. Ma ei kujuta ette, mis siin suvel toimub, sest praegu on pooled kohad juba kinni ja turistid koju läinud, aga mulle meeldibki just praegune aeg, sest kui turistid tänavatelt ära kaovad, ilmuvad välja kohalikud. Tänavad on sadade meetrite kaupa ääristatud laudade ja toolidega, igas ühes oma muusika, aga mitte häirivalt üksteistest üle karjuv. Ilm on veel selline, et valdavalt istutakse väljas või suurte avatud akende all sisekohvikutes (Rethymno popim paik on Living Room). Ja juuakse. Valdavalt kohvi, vahel ka õlut, veini, värskeid mahlu või kokteile. Süüa nendes kohtades ei pakuta, söömiseks tuleb üles otsida kiirtoidukohad, tavernid või restoranid. Ja muidugi tehakse suitsu. Euroopa Liit küll, aga suitsetada võib siin praegu veel igal pool ja pole kuulda, et keegi seda seadust muutma kiirustaks, sest see tähendaks kohvikule kindlat surma.
Noh ja siis kui hakkab hämarduma, koguneb nendesse kohvikutesse massiliselt rahvast. Vanemaid prouasid, kes oma edukaid oste veiniklaasiga tähistavad, kudrutavaid noorpaare ja meeletutes kogustes üliõpilasi. On muidugi ka eraldi kohad veel noorematele gängidele, ükspäev sattusin ma sellisesse kohvikusse, kus ma olin vaieldamatult kõige vanem külastaja.
Naised, muide, on Kreetal ilusad (mehed olid Türgis ilusamad). Eksisteerib muidugi igasugust keha- ja muud kuju, aga üsna palju on selliseid miniatuurseid, aga ilusate vormide ja väga kenade ja lõunamaale tüüpiliselt tugevalt meigitud nägudega naisi, keda ehib loomulikult kohev juuksepahmakas. Mitte alati pole nad tumedate juustega, sest blondeerimine on siin popp tegevus, nii et mindki peetakse pidevalt kreeklaseks (võibolla on selles süüdi mu nina). Ja selle sügise trend Kreetal on käia ringi skinny jeanside, pikkade saabaste, mingi kerge kampsuni või pika topiga, millele lisandub alati sall. Ja suured päikeseprillid. On ka neid, kes juba sulejopedes ringi liiguvad, kelle kõrval näevad üksikud rannast üle tee poodi lippavad bikiinides turistid eriti koomilised välja. Lisaks sellele, et need naised on ilusad ja stiilsed, on nad veel ka sõbralikud. Kui keegi sulle ööklubi vetsus jala peale astub, siis ta vabandab siiralt ja naeratab, järjekorras lastakse ette, küsimustele vastatakse suurima hea meelega ja müüjad on eriti abivalmid (aga mitte kunagi pealetükkivad). Ameerikalikku bitchimist pole siin veel kohanud. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, jääb mulle arusaamatuks, kuidas nad kogu selle suurepärase kreeka köögi juures, mis koosneb paljuski saiast ja oliivõlist, nii saledaks suudavad jääda. Ma olen juba selle ühe kuuga paar mõnusat pehmet kilo juurde võtnud. Aga söömine on nauding, nagu elu isegi, nii et aitab praeguseks, lähen nüüd pitsale järele.

maailma l6pp

Täna sain teada, mis tunne on istuda maailma äärel. Istud kõrgel kaljuserval, kõlgutad jalgu ja vaatad alla vahuna pekslevatesse võimsatesse merelainetesse. Sinu selja taga on tsivilisatsioon, sinu ees – tühjus. Nii kaugel, kui silm ulatub, ei ole mitte midagi. Ainult üks väike veest välja upitav kaljunukk, mille ümber tiirleb näljane kajakas.
Laev viis meid Kreeta lähedal asuvale mägisele saarekesele, Gramnvousale. Pärast pooletunnist rühkimist tuulisesse mäetippu, leiad end sajandite vanusest veneetslaste kindluse varemeist. Kindluse ehitas see rahvas selleks, et end sõjakate türklaste eest kaitsta. Ka sadu aastaid hiljem, kui paik juba kreetalastele kuulus, pages 3000 inimest keset merd asuvasse mägikindlusesse türklaste eest peitu ja selleks, et sel jumala selja taga asuval kaljusaarel ellu jääda, tegelesid kindluseelanikud pesuehtsa piraatlusega.
Tegelikult oli kindluse serval istumine maailma lõpust muidugi kaugel (kuigi kuni Gilbraltarini seal tõepoolest midagi muud ei ole kui ainult vesi). Peale minu oli saarel veel hunnik turiste, kelle suur laev sinna toonud oli. Mobiililevi oli maailma serval ka täiesti olemas. Kindluse tippu ei pidanud ronima mitte olematut teerada mööda, vaid – küll 500 aasta vanust, aga siiski – treppi. Jalas ei olnud mul muidugi mitte korralikud matkasandaalid ega isegi mitte tossud, vaid hõbedaste litritega tavalised ja mägironimiseks, eriti sealt alla ronimiseks, eriti ebasobilikud plätud. Niimoodi seal, käekott õlal, flip-floperdades ja oma pikast, peamiselt bussis möödunud turismitööst valusate põlvedega kalju otsas ukerdades oli asi korralikust matkast küll väga kaugel.
Aga õnneks läks kogu turismimass mäkke jõudes vana kirikut vaatama, samal ajal kui mina keerasin täiesti vastupidises suunas, kõndisin kalju servale, otsisin ühe tuulevaikse kivinuki, istusin maha ja väga hea kujutlusvõime tulemusena selle võimsa tunde kätte saingi. Mis sest, et teadsin, et 15 min pärast ootab mind all värskendav cola (kogenud matkajana unustasin muidugi mäkke joogipudeli kaasa võtta) ja äsjavalmistatud lõunasöök laeva pardal.
Maailma lõpu järgsel päeval olid jalad mäkkeronimisest natuke valusad.

***
Teine peatus päeva jooksul oli Balos – kahe saare vaheline helesinine laguun, mille keskel helevalge liivariba. Väikeste mootorpaatidega laevalt maale saanud, tormas kogu seltskond laguuni ujuma. Mina otsustasin saarel veidi ringi vaadata, sest üleval mäejalamil paistis väike külakirik. Teekond kiriku juurde polnud just lihtsamate killast, sest suuremat jalgrada sinna ei läinud (võibolla kuskilt läks ka, aga ega ma eriti ei otsinud). Seepärast tuli mul taas kord oma litritega plätudes ja paljaste säärte välkudes läbi murda kõikvõimalike okaspuude ja põõsaste võsast. Ilmselt olid need väiksed rajakesed sinna tallatud mägikitsede poolt, sest nii nende pabulaid kui kitsi endid ma oma teel ka kohtasin. Kitsed tervitasid mind tagasihoidliku mää-ga ja panid siis põõsaste vahele ajama (praegu, kirjutamise ajal, üks küll sahistab siin puude vahel, sest ta ei tea, et ma siin tema lähedal kivil hiirvaikselt istun).
Kiriku ümber ei olnud kedagi, uks nööriga kergelt naela külge kinnitatud. Jätsin plekktopsi väikese annetuse ja otsustasin sisse piiluda. Vaevalt 5m2 suurune väike kabel oli seest hämar. Altari juures rippusid ikoonid, kuivanud lilleõied ja põlenud küünlad. Võretatud aknast paistis helesinine vesi. Imeline koht.
Peale väikest fotoseeriat kiriku sees ja selle ümber ning mõneminutilist kivil istumist ja hetke nautimist, võtsin suuna allapoole, randa, kus mootorpaat juba ootas. Jalad olid laevale tagasi jõudes metsikust loodusest verele kriibitud ja katki. Aga ega Kristuselgi omal ajal kerge polnud.

PS, ma olen niisiis omadega vahepeal juba Kreetale j6udnud.

m6ned juhtumised

*Ükspäev istsuin ühe hotelli fuajees ja ootasin kliente. Samal korrusel asub hotelli manageri tuba, millel peaks justkui tumedad peegeklaasidest seinad olema, aga samas need klaasid paistavad ikkagi läbi. Hotelli manager, kes seal kabinetis teiste meestega istus, seda vist ei teadnud, nii et ühel hetkel t6usis ta laua tagant püsti, tegi püksiluku lahti, lasi püksid alla ja hakkas teistele sealt midagi näitama. Ma pakun et mingit nahahaigust näiteks. L6bus vaatepilt.

*Ükspäev ärkasin hommikul sellise smsi peale, mille klient mulle saatis: "Tere. Mul on prob. Väljaheide nagu pruun vesi, k6ht puriseb. Oskate midagi soovitada?". Et siis nagu rise and shine.

*Kui Hannaga Istanbulis olime, siis läksime ühel päeval shoppama. Tagasitulles v6tsime takso, aga täpselt taksosse istumise hetkel kärises mu kitsas seelik seljatagant alumisest servast kuni vöökohani täiesti puruks. S6itsime siis ilusti oma s6idu l6puni ja kohale j6udes lippasin metroo vetsu, et endale uus kleit selga panna, mille 6nneks just ostnud olin. Kui autost välja ronisin, siis taksojuht veel kiikas ja üritas midagi näha aga ma olin juba endale pluusi ümber sidunud.

me and my bitches

Kui ma annaksin praegu välja plaadi, siis tagakaanele kirjutaksin sellised sõnad.

I couldn’t have done it with you, guys! Suurimad tänud kõigile, kes on mind toetanud kõigi nende õigete ja vähem õigete otsuste ja valikute tegemisel. Tõeline sõber mõistab, mitte ei mõista hukka. Aitäh, et olete olnud mu juures ka siis, kui olen olnud kaugel.

Special thanks to:

AK, mul on niiiii kahju, et ei saanud su elu suurimal päeval su kõrval olla. Südames seisin seal samas sinu selja taga ja hoidsin su kätt. Sa tegid elu parima valiku, ma olen su üle nii õnnelik ja uhke!

Liisa, sinu peol oleksin samuti tahtnud olla, aga saatus (või Novatours) keeras jälle jama kokku. Tere tulemast kahekümnendate teise poolde ja loodan sind varsti näha kas siin või sealpool riigipiiri! Maailm vajab ju parandamist ja seda me juba oskame.

Monika, who would have thought, ah :) Now THAT is what I call connection. Sinuga võib lõputult veinitada, jutustada, aovalgeni (või siis keskpäevase palvuseni) tantsida ja lihtsalt olla. Ja see on alles algus, väike prints!

Kadi, mu kullatükk, ära unusta kõikide teiste kõrvalt armastamast iseennast. Sa oled väärt rohkem kui kõik Tiffany teemandid kokku, ja mõned su ümber oskavad seda hinnata!

Liljan, oli supertore kaotatud aega tagasi teha! Elus on palju muutunud, aga eks sisimas oleme ikka need kaks patsidega plikad, kes rasked ranitsad seljas Kaevu ja Sihi tn nurgal kokku saavad ja kooli poole longivad. Ps, lähen homme Aili Tarvoga kokku saama, konjakit jooma ja vanu aegu meenutama :)

Britta ja Hanna, veri on veri on veri. For better of worse, for richer or poorer, in sickness and in health. Flaws and all. Mitte miski mitte kunagi mitte mingi väega ei suuda meid lahutada.

Love y’all!

Ps, kui sa kuulud nende valitute hulka, kes antud kirjatükki loevad, siis võid kindel olla, et need sõnad on mõeldud ka sulle.

hot, hotter, very hot

Kuumuse uued mõõtmed:

- tõstsin meigikoti külmkappi, sest peeglilaua peal kippusid asjad ära sulama.
- enne, kui autoga sõitma hakkad, tuleb 10 min konditsioneeril töötada lasta, sest muidu on rool nii tuline, et sellest kinni hoida on või-ma-tu.
- kuskil Kesk-Türgi linnas läks suurest kuumusest sularahaautomaat põlema.

Ehk siis teisisõnu 45 ja rohkem kraadi varjus, aga hullem seisab ees, sest selleks suveks lubatakse siia sajandi kuumimat ilma. Katsume vastu pidada.

kirjad Antalyast

Istun Antalya vanalinnas, ühe vaikse kõrvaltänava varjulisel teepervel. Peale minu on siin veel siutsuvad pääsukesed, aeg-ajalt rolleril mööda põristavad kottpükstes vanamehed, kuskil puidust luukidega kinni löödud akna taga köhiv hääl ja vana ajastu hõng. Praegu jalutas mööda vööni ulatuvate juuste ja pika habemega hipi, linasest riidest kott üle õla; jooksid läbi tänava koolist tulnud poisikesed ja rühkisid kitsast käänulist teed pidi ülespoole paar saksa vanaprouat. Kahel pool mu kõrval on türgi vaipade villalõnga järgi lõhnavad poekesed ja vanadesse Osmani-aegsetesse hoonetesse ehitatud külalistemajad. Ja palju rohelust. Punastesse õitesse mattunud lillekastid, keskaegse müüri kohal rippuvad viinamarjad, vanad palmid ja üksikud banaanitaimed. Ja üks sipelgas, kes üle mu soditud paberilehe jalutab.

Täna on meil lennujaamapäev. Hommikul saatsin ühe grupi minema, õhtul võtan uue vastu. Selle asemel, et bussiga kaks tundi Alanyasse sõita, tund aega kodus olla ja siis jälle kaks tundi tagasi sõita, otsustasin seekord oma aega teisiti kasutada ja nii ma siin vanalinnas ringi kolangi.
Viimasel nädalal olen peale Antalya (130 km Alanyast) käinud veel Istanbuli lähedal asuvas linnas nimega Bursa (630 km Alanyast), mis oli eheda türgi linnana turismikuurortile mõnus vaheldus. Terve suure linna peale ei kohanud pooleteist päeva jooksul mitte ühtegi turisti, küll aga suures koguses kohalikku kultuuri. Bursa on tegelikult suur tööstuslinn, kus elab umbes 1,5 mln inimest, aga kus on lisaks tehastele ka mitmeid eriti vanu, suuri ja ilusaid mošeesid. Neis võib kohata väikeste heegeldatud mütside ja suurte hallide habemetega vanamehi, kelle ümber on põrandal istumas kümmekond poisikest, kellele vanamehed islamitõdesid õpetavad. Peale selle on Bursas suured metsikud pargid ja sadade meetrite pikkused turutänavad, kust võib osta kõike alates voodipesust ja pulmakleitidest kuni Atatürki portreede ja araabiakeelsete Koraanideni välja.
Veel käisin sel nädalal väikelinnas nimega Side (60 km Alanyast), mille au ja uhkus on rooma-aegne amfiteater, vanad aga endiselt imelised templivaremed, kunagine orjakaubanduse poolest tuntud turuplats ja üliromantiline tänapäevane kuurortlinn merekaldal poolsaare peal. Keegi küsis kunagi trip.ee-s soovitus ilusa Alanya lähedal asuva restorani kohta, kus kaaslase kätt paluda. Aga palun, siin nad on. Salaaia kombel muinasjutulisse rohelusse mattunud puust pingikestega sopiline söögikoht või näiteks mere ääres asuv 1900 aasta vanustesse templivaremetesse ehitatud ja õhtul tuledesäras hiilgav kohvik.

PS, pikajuukseline hipi astus sisse peaaegu mahajäetud olemusega väikesesse pansionisse, mille uksel seisab eksitavale välimusele vaatamata silt OPEN. RING THE BELL. Mõneks ajaks ei ole siin tänaval jälle mitte kedagi peale minu.

***

Vahepeal olen mööda kõndinud väikestest pähkleid müüvatest poistest, kandik pea peal, ringi kõndivatest värskeid lõhnavaid rõngassaiu müüvatest suurematest poistest, vile saatel kalavõrku puhastavatest meremeestest, suurte puude varjus hommikust ajalehte lugevatest vanahärradest, avalikust käimlast, jahisadamas romantilisel jalutuskäigul olevatest kohalikest paarikestest ja püüdnud lärmakate turistide eest põgeneda järjekordsesse kõrvaltänavasse. Minu ees kõnnib mees, õlal suur spordikott, mille sees on asjad, mida ta ilmselt müüb. Ühes käes on mehel termos, teises latern.
Päike kütab, mul on vist juba kingad jalga päevitunud. Võib arvata, et ka t-särk. Ja kell. Otsin mõnusat kohta, kus väike eine võtta.

PS, kohalikud lapsed läksid purskkaevu ujuma.

***

Pärast mitmekordset tahtmatut jõudmist kiirtoidukohtadesse, mida ehivad suured õllefirmade logodega päikesevarjud ja vali diskomuusika, ning lugematuid ülesmäkke viivaid suuri vanu trepiastmeid, olen jõudnud peatänava äärde jahutust pakkuvasse parki ja istunud niiskele kivipingile. 35 kraadi lajatab lagipähe, aga ma ei anna alla ja suundun tagasi vanalinna õiget söögikohta otsima, sest ma pole veel valmis sellest lummusest välja tulema.

PS, ühe kiirtoidurestorani nimi on Burger Queen.

***

Olen möödunud sellistest paikadest nagu Türgi sauna põik, Palvevaiba tänav ja Härra Hamiidi tee. Trepi peal kaarte mängivatest lastest, poollagunenud majade vahel lonkivatest varju otsivatest koertest ja veel umbes viiest hästilõhnavast vaibapoest. Hulkunud tänavatel, mis on nii kitsad, et autodel tuleb neist läbi mahtumiseks peeglid sisse tõmmata, ja kuulnud, kuidas keegi kuskil ülemisel korrusel avatud akna all klaverit harjutab. Mul pole aimugi, kus ma olen ja ma ei mäleta, kas ma olen siin juba olnud.
Maandusin sarapuu all järjekordsel kivist trepil, mis kuulub roostes tabalukuga suletud valgele, pruuni uksega majale. Tänaval on vaikne. See, mis toimub raskete raudväravate taga, jääb saladuseks.
Üks valgetes riietes mustade päikeseprillide ja suure fotokaga turist on ka minu kombel siia tühjadesse kõrvaltänavatesse, kus elu oleks justkui seisma jäänud, ära eksinud. Vahetame vastastikku heakskiitvaid muigeid. Kaks kassi seisab tänavanurgal, suutmata otsustada, kummale poole minna. Lähedalasuvast mošeest hakkas kostuma palvusekutse.

PS, veepudel sai tühjaks ja janu annab endast üha sagedamini märku. Õiget kohta pole veel leidnud.

***

Ma tõepoolest üritan, aga selle paiga müstilist võlu ei ole võimalik piltidele jäädvustada. Tegin mõned filmikaadrid.

PS, kaks lastekarjast ümbritsetud türgi naist vaidlevad väga kõvahäälselt tänaval. Kõik teised naised on ilmunud majade akendele või ustele, vangutavad pead ja hüüavad Allahi nime.

***

Tõenäosus leida ideaalne söögikoht kahaneb iga astutud sammu ja läbitud tänavaga. Seadsin ootused vist liiga kõrgele – lootsin, et mõne paiga kutse on nii tugev, et ma ei saa sisse minemata jätta. Varsti hakkab aga juba janu mängu dikteerima.

PS, ostsin tee pealt inglise-türgi vestmiku, kus on kirjas turistide jaoks olulised igapäevased väljendid. Tähtsate asutuste nimistus on haigla, politsei ja turismiinfo kõrval ära toodud ka judoklubi.

***

Mingi suur valge hoone, korrastatud park ja laste mänguväljak. Ilmselt linnavalitsus. Keeran kannapealt ümber, tagasi vanalinna kitsastele tänavatele.
Igal tänavanurgal tuleb langetada otsus, kummale poole minna. Mulle tundub, et lähen koguaeg vales suunas. Siin olen ma küll juba olnud.

PS, andsin räämas mustlaslastele paki komme.
PPS, iga umbes kümnenda maja seinal on silt “müüa”.

***

Kohal. Leidsin ühe täiesti ebatäiusliku koha, mis oma ebatäiuslikkuses on ometi nii täiuslik. Art Gallery & Café. Selline tunne, nagu istuks vanaema aias, ainult et vanaemal ei ole vaadet sinisele Vahemerele, vanalinna katustele, ei mängi nurgas klassikaraadio ega ripu pea kohal erekollased sidrunid.
Uurin tükk aega, misasjad need suured ja punased on, mis sidrunite kõrval puu otsas ripuvad. Lähemale minnes selgub, et need on täiesti tavalised tomatid. Puu otsas!!! Nendest tomatitest tegin ka oma viimase pildi, sest mälukaart sai täis, aga midagi ära ka ei raatsi kustutada.
Kohviku perenaine on täiesti ebatürklasliku välimuse, lühikese blondi poisipeaga südamliku naeratusega noor naine, kes parajasti sõbrannaga aias puu all teed joob. Tellin pudeli vett, klaasi valget veini ja teravamaitselised türgipärased ravioolid jogurtikastmes. Perenaine läheb kööki süüa tegema.
Olen tänase päeva ja väga tõenäoliselt terve nädala ainus klient.

PS, seda kohta, üht eelmisest aastat meelde jäänud vaiba- ja kunstiäri, mille pärast ma siia vanalinna tulin, ei õnnestunudki leida. Nagu ikka kujunes teekond olulisemaks kui päralejõudmine. Tundub, et Antalya tahab, et ma siia tagasi tuleks.

city that never sleeps

Ja juba ongi juuni. Aeg läheb hullumeelselt kiiresti. Eestis lõpetatakse koole, peetakse pulmi, tehakse puhkuseplaane. Siin on turismihooaeg täies hoos. Mitte hooaeg vaid hoos aeg. Vahel tekib küll küsimus, et kas teil sinna Eestisse keegi üldse jäänud ka on või on kõik eestlased juba Türki tulnud. Kolm täistuubitud lennukit nädalas, ja kahanemise märke ei ole.

Aega magamiseks niisiis eriti ei jää. Noh tegelikult isegi leiaks, aga kes siis nendel vabadel õhtutel ja öödel aega magamise peale raiskab. Öösiti on siin piisavalt tegemist ja mitte ei leia võimalust, et ükskord seda unevõlga tasuma hakata. Absoluutselt igal hommikul, kui vaevaliselt silmi lahti teen, luban endale, et täna tulen töölt otse koju magama, aga siis läheb jälle nii, et istud kolleegide ja sõpradega maja all restoranis või rõdul ja üsna varsti hakkab jalg vaikselt muusika rütmis tatsuma. Kesklinna elamise võlud ja valud on need, et tuul toob sulle 7 päeva nädalas kestva ööelu vallatud rütmid koju kätte ja tekitab hirmsa tungi minna ja sellest asjast osa saada.

Siin minu kodule väga lähedal, jahisadamas, on terve tänava ulatuses üksteise kõrval asuvate baaride ja ööklubide rivi, millest igaüks üritab teist oma muusikavaliku, heli kõvaduse ja showga üle trumbata. Kuna klubides sissepääsupileteid pole, siis ongi nii, et kui parajasti kehv lugu tuleb, siis võid vabalt järgmisse kohta sisse astuda, seal kaks lugu kuulata ja ühe dringi teha ja siis jälle edasi liikuda.

Peod on Alanyas võimsad, sest enamik inimesi on siin puhkusel, kes võtavad sellest lühikesest ajast, mis võtta annab. Ja kohalikud võtavad siis omakorda neist puhkajatest, mis võtta annab. Tavaline esmaspäeva või kolmapäeva õhtu võib lõppeda näiteks Havannas, Bellmanis või Robin Hoodis, kus saab showd täie raha eest. Tantsitakse laua peal, laua all, baarilettidel, pukkidel, tänaval ja autodes. Üles löödud drag queenid, ilusad türgi mehed, ilusad euroopa naised, tõrvikud ja tuleneelajad, jalgpall, soe vihm ja klaaside kaupa cuba libret.

Ainuke sürr asi nende pidude puhul on see, et need lõppevad kell 3. Mis on kella 5-6ni pidutsema harjunud eestlase jaoks naeruväärselt vara, sest kell 3 oled sa tavaliselt alles kõige suuremas hoos. Siis liigub osa rahvast edasi kesklinnast veidi väljas asuvatesse suurtesse klubidesse nagu Auditorium või Summer Garden, kuhu viivad kesklinnast tasuta bussid.

Aga pidutsemine pole ainuke asi, millega ennast õhtusel ajal lõbustada saab. Kui tahad näiteks natuke rahulikumat ajaveetmise võimalust, siis võid otsida endale mõne toreda kaaslase ja minna õhtust sööma. Kõige hingematvamad vaated on paraku jälle tuledesäras jahisadamas või selle kohal. Sealt võid leida sellised kalarestorane, kus pakutakse kõike, alates grillitud kalmaarist kuni kaheksajalgadeni. Või kui pole kõige suurem kalasõber aga samas on tänavalt ostetud kebabist juba siiber, siis tuleks minna lammast sööma. Siia ei saabu vist ühtegi inimest, kellele ma ei soovitaks grillitud lambaribi. TÕESTI viib keele alla ja ärge tulge mulle mingist kasukamaitsest rääkima. Türklased oskavad lammast (ja üldse süüa) teha. Minu hiljutine elamus oli lambaliha sinihallitusjuustu kastmes, mille juurde pakuti küüslaugu- ja sidrunimarinaadis sparglit ja baklazhaani. Ja head punast veini. Oiaiaiaaa ma ütlen.

Õhtuti on juba piisavalt soe, et ka minusugune külmavares suudab lühikeste varrukatega tundide kaupa õues istuda. Kõlab jah naljakalt, et kuidas 20-22 kraadiga võib öösel jahe olla, aga kui sul päeval on 15 kraadi võrra soojem, siis tunnetad ikka vahet küll. Rääkimata sellest, et keha on lihtsalt viimase kahe aasta jooksul troopilise kliimaga nii ära harjunud, et alla 25-kraadisesse vette näiteks üldse enam ujuma ei lähe. Siin on aga see soojus tõeliselt niiske. Istud näiteks restoranis ja paned telefoni laua peale, 10 minuti pärast on see niiskusest ja kastest täiesti märg.

Nii ma seda aega siin siis veedangi. Päeval inimestega suheldes, õhtuti linna nautides. Linna, kus pole aega magada ja mis ise ka ei maga. Kus tuleb võtta aega, et tunda lõunamaa lõhna – see on natuke merd, natuke liiva, natuke tolmu, magusaid õisi ja sooja niisket õhku.

oiaiaaa, palmi all

Eile otsustasime leedukatega ametlikult hooaja algust tähistada. Kogunesime nende korterisse ja korkisime viina lahti. Peale leedukate ja minu oli seal veel Kadi, üks siin elav eestlane, kellega me viimasel ajal palju ninapidi koos oleme. Kadi töötas eelmisel aastal samas ametis, mis mina nüüd, ja aitab mind siin nõu ja jõuga. Peale kolmandat või neljandat kokteili ajasin ma kohaliku kontori poisid ka peole kohale. Kuna enamik neist on korralikud pereinimesed ja tavaliselt kolmapäeva õhtul kell kaheksa viina jooma ei hakka, siis jäi üle kutsuda väikesed transfermanid (on üks selline amet). Kontoris töötab nimelt paar noort poissi, kes talvel koolis ja suvel siin tööl käivad. Kadi rääkis, et transfermanidega on alati lõbus pidu pidada, sest nad jäävad kiiresti täis ja hakkavad siis lollusi tegema, mida on naljakas pealt vaadata. Ega ta palju mööda ei pannudki. Meile mõjus neli tundi kokteiliklaaside taga samamoodi nagu neile pudel õlut. Nii et transfermanidega saab odavalt läbi küll.
Kella kaheteist paiku läks üks leedukas magama, sest pidi järgmisel päeval ekskursioonile minema, meie aga otsustasime linna peale minna. Peab tunnistama, et tagant järgi mõeldes on minu jaoks juba see minek lünklik, siiamaani panen puslet kokku, kus me täpselt olime ja mis toimus. Igatahes peaaegu täieliku kindlusega :) võin väita, et läksime linna kõige popimasse ööklubisse Robin Hood. See on selline koht, kus on alati palju rahvast, sissepääsu eest maksma ei pea ja igal korrusel mängitakse erinevat muusikat. Ma arvan, et me olime esimesel korrusel, sest ei mäleta, et oleks mööda treppe kõndinud. Seda ma ka ei tea, kas muusika oli hea, aga igatahes tantsisime me kõvasti.
Enamuse ajast üritasin ma põgeneda ühe transfermani eest, kes oli selleks ajaks juba nii täis, et arvas miskipärast, et tuli peole minuga ja see tähendas loomulikult, et ma kellegi teisega tantsida ei tohi. Oh sa väike poisike. Ostsin siis talle vett, panin ta istuma ja panin jälle tantsupõranda poole ajama, sest seal kees palju põnevam elu. Näiteks olid seal jalgpallurid Prantsusmaalt, kes siinsetele lastele trenni annavad. Piisas sellest, et nende seas oli üks mustanahaline jalgpallur. Teate mind ju küll :) Ma oleks olnud valmis tundide kaupa jalgpallist rääkima. Paraku ei rääkinud prantslased eriti inglise keelt, eriti see tumedanahaline eye candy. Oskas ainult how are u öelda, mina küsisin prantsuse keeles vastu ja noh, mitte et me seal tantsupõrandal palju rohkem rääkinud olekski ;)
Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, mis seal klubis veel toimus, siis tuleb mulle silme ette stseen minust poodiumil tantsimas, leedukatega tantsimas, Kadiga tantsimas, hollandlastega tantsimas, türklastega tantsimas. Väike transferman karjus nurgas kurja häälega Liisa, come here, why are u dancing with everybody. Siis tuli keegi, võibolla turvamees, kes küsis, kas ta on mu boyfriend, mina ütlesin ei, ja rahustas ta maha. Ega ta muidugi selle järel mu jälitamisest veel ei loobunud. Igal hetkel, kui ma kellegagi juttu rääkisin, pistis ta oma pea kuskilt nurga tagant jälle välja. Ta pidi ikka väga purjus olema, või kuidas muidu seda tema huvi seletada, sest meil on umbes kümme aastat vanuse ja sama palju pikkuse vahet.
Mulle tundus, et me olime klubis olnud umbes pool tundi (tegelikult vist kolm-neli), kui muusika kinni pandi ja rahvas laiali valguma hakkas. Mina muidugi protesteerisin ja üritasin tantsupõrandal edasi õõtsuda :) aga leedukad ja teised ütlesid, et hakkame nüüd minema. Mina ei tea, miks peod alati siis ära lõpetatakse, kui ma kõige suuremas hoos olen. Ma ei jõudnud veel isegi ühtegi kokteili juua.
Olime umbes kakskümmend meetrit kõndinud, kui me Kadiga otsustasime, et meile see ikkagi ei sobi, et pidu läbi on, keerasime otsa ringi ja jalutasime klubisse tagasi. Kui muud ei saa, siis vähemalt wc-s käia. Õnneks ei tulnud keegi transfermanidest meiega kaasa ja leedukad läksid ka koju magama. Sellest hetkest, kui me klubisse tagasi jõudsime, meenub mulle stseen, kuidas mingi võõras skandinaavia tüdruk mind kallistas ja näitas, kus wc asub.
Meie prantsuse jalgpallurid olid selleks ajaks juba ära kadunud, aga enne olid nad meile andud oma hotelli nime ja öelnud, et pidu jätkub hotelli rannas. Järelikult seadsime sammud selle hotelli poole. Kui jalad vahepeal ära väsisid, istusime trepi peale maha ja avastasime, et me ei teagi tegelikult, kus see hotell asub, kuhu me teel oleme. Natukese aja pärast seisis meie ees taksojuht, kes küsis, kust me pärit oleme ja kuhu minna tahame. Ütlesime, et rootslased, ja hotelli nime. Tema teadis seda hotelli küll, leppisime kokku, et maksame umbes 50 krooni, ja muidugi tuli pärast välja, et hotell oli peaaegu nurga taga.
Astusime siis receptionisse sisse, ütlesime, et otsime oma sõpru. Hotelli töötajad küsisid, mis sõprade nimed on. Meie muidugi ei teadnud, ütlesime, et jalgpallurid Prantsusmaalt. Ahah, teame, teame, üks mustanahaline ja neli tema sõpra, vastasid hotelli töötajad. Neid ei ole praegu siin. Siis tuli meie juurde mingi hotelli fotograaf, kes ütles, et lähme ootame 5 minutit siin kõrval kohvikus, küll nad varsti tulevad. Kõrval asuv kohvik asus tegelikult paar tänavat eemal. Päris kohvik see ka polnud, oli hoopis suur restoran, mis oli juba kinni, aga tehti siis uuesti lahti, toodi meile veini ja hunnik türklasi istus lauda meiega juttu rääkima. Suurema osa ajast rääkisime sellest, kuidas me oleme rootslased, nädalaks ajaks siia puhkama tulnud, kaks korda varem ka käinud ja et meile Alanya hirmsasti meeldib. Miskipärast olid nad veendunud, et Kadi on türklane ja räägib türgi keelt, millest viimane vastab küll tõele, aga ma ei tea siiamaani, kuidas nad sellest aru said, sest me ei rääkinud omavahel ei türgi ega eesti, vaid improviseeritud rootsi keeles.
Mingi nipiga saime me sealt lõpuks tulema, ütlesime, et elame lähedalasuvas hotellis. Õnneks keegi jälitama ei hakanud ega saatma ei tulnud. Nii palju kui ma mäletan, siis selle veini eest me igatahes ei maksnud. Keegi ei küsinud ka. Lubasime hoopis homme fotograafi juurde pilte tegema minna.
Järgmisel hetkel istusime kahekesi peatänaval bussipeatuses. Vahepeal sõitis meie juurde mingi mees motorolleril, kes ütles, et oi ma nägin teid enne selles ööklubis. Meie ütlesime, et ei, ei, me pole kuskil käinud, oleme hommikust saadik siin bussipeatuses istunud.
Ma ei tea, kaua me seal istusime, aga mingil hetkel hakkas mosheest kostma palvusekutse, mis tähendas, et kell oli veerand kuus :) Otsustasime, et lähme enne koju, kui valgeks läheb. Kadi pidi pealegi paari tunni pärast üles ärkama.
Esimest korda tegin silmad lahti umbes kell kaksteist selle peale, et keegi lasi uksekella. Ma tõesti ei suutnud ennast voodist välja ajada, et vaatama minna, kes see on. Mille peale tegi keegi võtmega mu korteri ukse lahti, piilus sisse, ja pani ukse kinni tagasi. Mul pole aimugi, kes see olla võis ja kellel veel minu korteri võti on. Loodan väga, et see oli koristaja või midagi.
Hommikul dushi alla minnes avastasin, et olen puusa pealt haavatud, nahk on maas ja marraskil. Mis ja kus juhtus, jälle paraku ei tea. Aga ma pakun, et see on mälestus sellest hetkest, kui üks hollandlane mind tantsupõrandal nii hoogsalt keerutas, kuni me mõlemad keset platsi maha prantsatasime. Et selline pidu siis.

PS, kohustuslik kuulamine on http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/kreisiraadio/ Vali kuues rida ja valmistu naeru käes kõht kõveras põrandale viskuma :)
PPS, pildil leedukad ja eestlased. Mitte küll sellel peol, aga ikkagi.

merhaba

Osa teist juba teab, et olen järjekordselt sõrme kuradile andnud ja ringiga tagasi Türki tulnud. Ma tean jah, et ütlesin eelmisel korral, et raudselt enam kunagi Türki ei lähe, rääkimata sellest, kuidas ma iga hooaja lõpul maiteamille nimel vannun, et teen terve selle tööga lõpparve. Seekord oli täpselt sama plaan ja selle sama plaaniga ma ka paar kuud tagasi oma ülemuse kontori poole sammusin. Enne veel, kui jala uksest sisse ja suu lahti teha sain, pakkus ta mulle chief guide’i tööd Türgis, ja seekord Alanyas. Ja ma olin nagu (otsetõlge väljendist “and I was like..”) ou, oota, see ei lähe nüüd küll üldse mu praeguste plaanidega kokku. Võtsin siis paar päeva mõtlemisaega ja mõtlesin välja, et väike ametikõrgendus sobib cv-sse tegelikult ju päris ilusti, väike väljakutse sobib mu ellu ka päris kenasti ja pealegi ei ole tegemist Kemeriga, kus ma eelmisel aastal olin ja mis mulle sugugi sellist muljet ei jätnud nagu Alanya. Noh ja olin nõus. Ühtlasi ette kujutamata, mis mind tegelikult ees ootab, aga sellest mõne aja pärast.
Peale umbes sajatunnist sõitu (autoga Tallinnast Riiga, Riiast lennukiga Istanbuli, Istanbulist teise lennukiga Antalyasse ja sealt väikeste vahepeatuste saatel autoga Alanyasse) jõudsin lõpuks oma sajakilose pagasiga kohale. Tšarterreisidega on see pagasi ülekaalu teema lihtne, nagu ma varem juba maininud olen. Teed haledat nägu, ütled, et lähed pooleks aastaks tööle ja vähemaga kohe kuidagi ei saa ja et pealegi on pool kohvrit tööasju täis. Regulaarliinide puhul ei huvita aga kedagi, kes sa oled, kuhu ja kui kauaks lähed, nii lajatatigi mulle Riia lennujaamas ülekaalu eest mõnus 70- eurone trahv. Ai, valus. Isegi jätsin pooled oma eriti armsad ilma-selleta-ei-saa-kohe-kuidagi asjad maha ja pakkisin kogu oma elu ühe kohvri sisse. A no mis sa teed.
Siiani on ebameeldivad üllatused õnneks sellega ka lõppenud (kolm korda üle õla, eksole). Minu uueks elukohaks järgmise 7 kuu jooksul on suur kolmetoaline korter veel suurema rõduga täpselt Alanya kesklinnas, peatänaval. Vanalinn kolme, kontor 15 min jalutuskäigu kaugusel. Randa pole veel jõudnud, aga sinna on umbes 10. Korter asub maja kõige viimasel korrusel, nii et vaade on üle majade, täpselt Alanya kindlusele, kui keegi teab, millest ma räägin (kui ei tea, siis vt pilti). Kogu sisustus olemas, kord nädalas käib koristaja. Superluks. Päris üksi ma ilmselt siia ei jää, juunis liitub minuga üks uus eesti tüdruk, aga no juunini on aega, niikaua saan rahulikult laiutada.
Praegu elan ma terves majas päris üksi, aga hooaja jooksul koguneb meie kommuuni ka teisi giide Lätist, Leedust, Serbiast, Slovakkiast ja mujalt. Okei, mitte päris üksi, üks mees elab siin ka. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas ta on selle apartment hotelli (on üks selline majutuse tüüp) omanik või mis, aga igatahes elab ta üleval katuse all nagu Karlsson. Natuke jutukas, aga eriti tore vanem mees. Eile umbes kell 11 õhtul, kui ma juba poolenisti magasin, helises uksekell. Tüüp oli päeval kalal käinud ja tahtis mind värsket kala sööma kutsuda. Ilmselt sellepärast, et kui ta mulle korterit tutvustas ja tahtis suuremat pliiti tuua, siis ma ütlesin, et suure tõenäosusega ma siin meeletuid kolmekäigulisi õhtusööke küpsetama ei hakka. Selle peale otsustas ta, et kui ma endale süüa ei tee, siis ta teeb ise mulle. Eriti armas. Täna kinkis ta mulle pudeli valget külma itaalia veini. Kinkisin eesti šokolaadi vastu. Mulle selline Karlsson sobib :)
Nii et praegu sujub kõik rahulikus tempos. Päeval käin kontoris või hotellidega tutvumas, lähipäevadel on kavas ka kõik ekskursioonid üle vaadata. Õhtul kohtun mõne siinse tuttava või siin elava eestlasega või jalutan niisama ringi ja üritan ümbrusest aru saada. Sest umbes nädala pärast tuleb mul siin autoga hotellide vahet kärutama hakata, aga praegu on see tänavatevõrk mulle veel täielik müstika.
Eriti kaua muidugi sellist luksust siis nautida ei saa, sest 21. aprillil tuleb esimene lennuk turistidega ja siis läheb hulluks kätte. Esimese lennuga tuleb 60 inimest, aga mind on siin ainult üks, mis tähendab seda, et esimene transfeer tuleb mul teha kordamööda kahes bussis ehk et pool teed jagan infot ühele bussitäiele rahvale, siis hüppan teise bussi ja räägin sama loo uuesti. Pluss tuleb mul järgmisel päeval läbi viia kümme infotundi, mis iseenesest ei ütle teile midagi, aga võrdluseks nii palju, et normaalse graafiku puhul on neid max 3-4 tükki päevas. Pluss tuleb mul samal nädalal üksi läbi viia kõik ekskursioonid. Teisel nädalal tuleb mulle siia abiks juba uus giid, aga kuna tegemist on tõesti uue inimesega, siis ei saa teda kohe nö rooli taha panna, vaid algul käib ta muga lihtsalt kaasas ja vaatab, kuidas asjad käivad. Nii et uskuge mind, nende kahe nädala jooksul pole mõtet mind kadestada. Ja need on veel nädalad, millal tuleb üks lennuk. Edaspidise kava kohaselt tuleb siia kolm lendu nädalas.
Aga… sellele mõtleme siis, kui see asi käes on. Kes väljakutset ei karda, see kutsutakse välja (selline vanasõna siis tänaseks). Praegu aga valan endale ühe veini, panen küünla põlema ja hakkan Seksi ja linna vaatama. Elu on ju ikkagi chill, nii et nautigem siis. Abso-fucking-lutely!

uue hooga

Uus aasta on juba ammu käes, aga mõne sõnaga selle tulekust. Iga aastavahetuse paiku pasundatakse ajakirjades ja mujal lubadustest hakata paremaks inimeseks, paremaks töötajaks, paremaks sõbraks, paremaks partneriks. Siiani on see kõik paraja plämana tundunud, aga sellel aastal tundsin ise esimest korda, et elu tõepoolest muutus, ja sellepärast, et ma ise oma suhtumist muuta viitsisin. Tegelt ka on selline tunne, et 31. detsembril panin enda taga ukse kinni, astusin välja kopitavalt tolmuselt pööningult ja otse värskesse õhku, päikse käes sillerdavale rohelisele, just vihma poolt puhtaks pestud aasale. Millised lõhnad ja värvid siin selles maailmas on! Selja taha jäid kõik koormavad suhted, emotsionaalsed musta augu perioodid, lõpetamata vaidlused, klaarimata arved ja muud tüütud asjad. See tõi kaasa tohutu vabanemise ja innu hakata uuesti maailma avastama. Täpselt selline optimistlik ja heatujuline olengi suure osa sellest uuest aastat olnud :)
Praegu on meil siis veebruari keskpaik ja tundub, et pidude tuhin hakkab ka nüüd vaikselt selleks korraks lõpule saama. Siiani olen aastavahetusest saadik ühtlase rütmiga pannud. Aastavahetusega kaasnesid mõned uued ja vägagi huvitavad tuttavad, kellega veel terve jaanuari esimese nädala jooksul tähistamisega jätkasime. Peale seda tuli siia kuuks ajaks Liisa, kellega meil oli vaja igal õhtul 5-6 tundi väljas istuda ja maailma asju arutada. Või sulgpalli tehnikat kasutades tennist mängida või surfirannas käia (kuigi ma ise laua peale ei jõudnudki) või mingeid ajukaid psühhedeelilisi 70ndate filme vaadata. Või rannas passida ja ajakirju lugeda või head veini juua ja neljajuustupitsat süüa või sadade kaupa pilte teha. Või telekast mingeid auhinnatseremooniaid vaadata ja staaride kleite kommenteerida või karaoket laulda või kulme värvimas käia (jah, jälle mina ja kulmud) või piljarditurniirides meestele pähe teha või üle päeva pesupoes käia või henna tatoosid teha või klubis russian showd vaatamas käia ja hommikuni tantsida. Või lihtsalt mööda räpaseid tänavaid kolada ja kohalikku elu avastada. That kind of stuff, you know.
Noh ja siis tuli sünnipäev ka kohe otsa, jälle tulid külla need mõned uued ja huvitavad inimesed, keda ma juba eespool mainisin, ja siis läks tsükkel edasi. Ja siis tuli Mihkel siia ja tsükkel läks jälle edasi (vt pilti).
Alles nüüd, viimase paari päeva jooksul, on Hurghada kuidagi vaikseks jäänud, enamik inimesi oma kodudesse tagasi läinud ja mina ka maha rahunenud. Nii ma siin nüüd istun oma teetassi ja juustukoogiga, vaatan Oprah´t ja tunnen rõõmu lahedalt alanud aasta üle. Ja olen surmkindel, et sama lahedalt see ka jätkub.
Üks koht, mille ma enda jaoks veel sel aastal avastanud olen, on Kairo. Kõik, kes te olete kunagi püramiide vaatamas käinud, unustage see pilt ära – Kairo on midagi palju-palju enamat, kus leidub avastamist elu lõpuni. Ma lihtsalt kaifin seda linna niivõrd, et ükskord tahaks ma teid kõiki, kes te seda lugu praegu loete, käe kõrvale võtta ja teile seda imelist kohta näidata. Käia Kairo tornis ja vaadata alla tuledes linnale, sõita purjekaga öisel Niilusel, hulkuda mööda kohalikku turgu ja väikeseid tänavaid, käia uue linnaosa kaheksakorruselistes kaubanduskeskustes, öistel kinoseanssidel või Hard Rock Cafes.
Seal samas püramiidide juures on mul ka üks salakoht. Tavaliselt seal kedagi teist peale paari turvamehe ei ole, ja mulle meeldib istuda üleval ühe platoo peal, selja taga 4000 aastat vanad kiviehitised, ja silme ees laiumas meeeeletute mõõtmetega miljonilinn. Ükskord, kui ma seal niimoodi istusin ja seda kaoselikku linna imetlesin, hakkas kõigist Kairo mošeedest korraga kõlama palvekutse. Hetk, mida on raske sõnadesse panna, aga mis võttis põlved nõrgaks ja millesse võiks igavesti pidama jääda.

PS: selle kuu filmisoovitus tuleb hoopis teisest vallast. Filmi nimi on Jumala linn (Cidade de Deus, Brasiilia 2002), saadaval videolevis ja hästivarustatud kauplustes. Ei ole palju neid filme, mida viitsiks uuesti vaadata. Seda viitsiks.
PPS: Life is a journey ;)