Budapest on ootamatult kodune linn. Ütleksin, et see on meeldiv segu Kesk-Euroopast, näputäiest slaavilikkusest ja tibakesest sarnasusest Türgiga. Täna hommikul, kui oma väikesest kesklinna 2*-hotellist - mis, nagu minuga ikka viimasel ajal Euroopa linnades kipub juhtuma, asub puhtjuhuslikult juudi kvartalis - turu poole jalutasin, märkasin umbes 700-meetrise tänavalõigu jooksul ilma liialdamata kaheksat raamatupoodi, millest kaks olid antikvariaadid. Sümpaatne. Hiljem sattusin hoopis teistsuguse melu keskele. Nimelt peeti linna esindusväljakul, Heroes Square'il, suurt demonstratsioon-paraadi, kus sajad musta riietunud ja lippudega varustatud näomaskides skinheadid mälestasid 1945. aastal aset leidnud sündmusi, mille käigus hukkus tuhandeid sakslasi ja ungarlasi, kes meeleavaldajate sõnutsi verevendadena ühiselt Ungari vabastamise eest võitlesid (their blood is our blood ja kõik see). Ääretult kummastav oli selle ettevõtmise keskele sattuda just hetkel, kui olin väljunud muuseumist nimega House of Terror, mis on pühendatud natside ja kommunistide okupatsiooni ajal jõhkralt piinatud ja tapetud sadadele tuhandetele inimestele. Sellise, tugevalt iga normaalse kodaniku õiglustunnet riivava interaktiivse näituse järel sattuda inimeste sekka, kes nimetatud sündmusi heaks kiidab ja uhkustundega mälestab... oli pehmelt öeldes segadusttekitav. Neonatsidest teisel pool teed seisis oluliselt väiksem seltskond nimega Antifaci, kes keset tänavat Bob Marleyt mängisid ja rahu õhutavate plakatite saatel skinnide-vastaseid hüüatusi karjusid. Kahe grupi vahel oli võimas politseinike armee, kes, kartuses, et rahutused võivad kontrolli alt väljuda - milleks oli neil minu meelest viimasel ajal Euroopas toimunut silmas pidades absoluutselt põhjust - nägid oma põlve-, käe- ja ihukaitsmetega välja nagu ninjaturtlesid ja kelle käevangus rippus kiiver, vööl aga põhjalik arsenal suuremõõtmelistest relvadest kuni gaasiballoonideni. Kogu pakett ühesõnaga. Ühel hetkel jäin mingil kombel skinnide ja politsei äreva vastasseisu vahele lõksu, aga veriseks asi siiski ei läinud ja mul paluti viisakalt veidi eemale seista. Kui olin kogu seda lugu tunnikese jooksul külmakraade trotsides jälginud, püüdnud kuulata mõlema protestigrupi seisukohti, uurinud kohalikelt sündmuste tagamaid ja neid omakorda jaganud serblaste, hollandlaste, nicaraagualase ja prantslastega, otsustasin end kuuma shokolaadiga veidi üles soojendada. Poole tunni pärast, kui väljakule tagasi tulin, olid antifashistid kadunud, neonatsid laulsid orkestri saatel ja küllalt rahumeelselt "Deutschland, Deutschland über alles" ning politseinikele, kes jalalt jalale sammudes endale sooja tegid, toodi autoga kuuma teed.
Edasi sattusin kokku ühe ameeriklasega, kes viimased 12 aastat Euroopas elab ja kellega kilomeetrite kaupa Pesti tänavaid läbi tuiasime. Ühel hetkel sattusime (jah, juhuslikku SATTUMIST on täna palju esinenud, serendipity y'all) kohalikku tillukesse kinno vaatama üht Polanski mustvalget 65. aasta filmi vaimuhaigest naisest peaosas Catherine Deneuve'iga, mis oli parajalt sürr jätk juba kummaliseks kujunenud päevale. Peale lugematul hulgal kuumi shokolaade, kerget õhtusööki, ja veiniklaasi taga arutatud maailmaasju, kui enamus kesklinna kohvikuid ja baare laupäeva õhtu kohta ootamatult vara oma uksed sulgenud oli, võis valentinipäeva lõppenuks kuulutada. Kell on pool neli, head ööd, homseks peab ka energiat säästma.
