seiklused Antalyas

Neljapäev pidi meil mõlemal vaba päev olema, sellepärast otsustasin kolmapäeva õhtul Hannale külla minna. Ta elab Alanya linnas, mis on siit umbes 3-4 tunnise sõidu kaugusel. Jutt jäi, et käin oma klientidega pärastlõunal kiiresti Antalyas türgi saunas ära (Antalya on poolel tee peal Hanna juurde) ja siis sealt otse Alanyasse, et umbes 6-7 paiku olen kohal. Mõte ju hea, aga takistused hakkasid kohe esimesest hetkest pihta.
Kõigepealt selgus, et firma oli unustanud mu sauna-grupile bussi tellida, nii et kõigepealt pidin kõik hotellid läbi jooksma ja ukse juures bussi ootavatele klientidele ütlema, et 40 minutit läheb veel aega, enne kui buss jõuab. Bussijuht muidugi vana rahu ise ja sõiduga ka just otseselt ei kiirustanud.
Väikse pundiga läheb saunas tavaliselt 1,5 tundi, seekord minu kiuste muidugi umbes kolm. Hanna helistas iga tunni tagant ja küsis, kaugel ma juba olen, mina vastasin, et kohe lõpetan. Lõpuks, kui kogu punt saunast väljas oli ja nad bussi peale panin, oli kell juba 9 läbi.
Edasi algas operatsioon, kuidas saada sauna juurest bussijaama. Antalya oma 1,5 mln elanikuga ei ole just mingi naljalinn, nii et ühest punktist teise liikumine võib esiteks olla päris keeruline, eriti kui türgi keelt ei oska, ja teiseks aeganõudev. Palusin ühel saunapoisil aidata mul õige buss välja valida. Tema oli veendunud, et taksoga minna pole mõtet, sest takso sõidab küll kiiresti, aga hind on bussiga võrreldes sõna otseses mõttes 20-kordne. Nii kaua, kui me seal tee ääres seisime, hakkas tüüp mulle endast rääkima ja mina oma muiet varjates, noogutasin ja kuulasin. Jutt tema vigases inglise keeles kõlas umbes nagu enda tutvustus missivõistlusel: I´m a very interesting man. I am dj, I am work Kemer, Antalya, Istanbul, Marmaris, but now I work in hamam (s.t türgi saun). I am 20 years old. When u look my face how many years u say me?
Pika ootamise ja pika jutu järel tema hobidest ja harjumustest, buss lõpuks saabus. Antalya linnas saab liigelda minibussiga, mis kannab nime dolmush, mis omakorda tähendab türgi keeles “täis topitud”. Õnneks nad sellisel kellaajal täis topitud polnud. Veel kehtib selles bussis reegel, et naine ja mees ei tohi kõrvuti istuda, kui nad just abielus või sugulased pole. Istusin sisse ja hakkasime vaikselt bussijaama poole sõitma. Ja sõna otseses mõttes VAIKSELT, sest dolmush liigub ilma naljata umbes 10-20 km/h, sest ta võtab iga tänava nurga pealt kedagi peale või laseb kellegi välja. Mingil hetkel tuli bussijuhil suur võistlustuhin peale ja nad hakkasid teise dolmushiga võidu rahvast koguma. Üritasid üksteisel teed blokeerida ja teisest ette sõita, et ise enne peatusesse jõuda ja rahvas peale võtta. Vahepeal läks asi tuliseks, minu bussijuht keris akna alla ja karjus vihaselt rusikat näidates ja sülitades teise bussijuhi peale, kes võidurõõmsa naeratusega selle peale ainult gaasi lisas. Vahepeal haaras minu bussijuht telefoni ja kaebas teise juhi peale – nii palju ma sain keelest aru, et ütles telefoni bussi numbri ja küsis, kes see juht selline on. Seda võistlust vaadates tundus, et nad saavad ilmselt tulemuspalka – mida rohkem kliente vead, seda suurem tasu. Muidu ma ei oska küll sellist mängu kuidagi lahti seletada. Et lihtsalt mehelik uhkusetunne, et kes saab enne või?
Kui see bussijuht seal niimoodi karjus ja kätega vehkis, ei julgenud ma eriti iitsatada, aga siis nägin, et silt “bussijaam” näitab hoopis teises suunas kui meie sõidame, ja tegin suu lahti. Bussijuht suhtles minuga täiesti rahulikult, olgugi, et hetk tagasi oli veel tulivihane olnud, ja ütles, et no problem, me sõidame samasse kohta ainult ringiga. Lõpuks pani ta mind keset pilkast pimedust maha mingi tee ääres, teisel pool metsatukk ja ütles, et siin ongi bussijaam. Õnneks kuulsin, kuidas kaks tüüpi ütlesid, et nad lähevad ka bussiterminali, nii et võtsin neile sappa, sest üksi poleks ma sealt küll kuhugi osanud minna. Pärast sain teada, et taksoga oleks see sõit 5-10 min kestnud, mis praegu 45-minutiliseks kujunes. Kella 10ks olin bussi peal, siis jäi veel 2,5 tundi sõitu. Bussis üritasin magada, aga minu kõrval õpetas üks türklane teisele kõva häälega vene keelt, millest meeldejäävamad fraasid kõlasid nii: otshen spasibo balshoje; ja tõ znaju ja eto shtoje. Teine veel küsis üle, et eto misasi? ja õpetaja kordas aeglaselt silphaaval e-to shto-je, mille teine siis agaralt üles kirjutas. Kui teistest väljenditest ma sain veel aru, siis sellest ma küll aru ei saanud, mis ta selle eto shtoje all mõtles.
Väikese hilinemisega, kella 6-7 asemel kell pool 1, olingi lõpuks Hanna juures.

100 kontorit, palun

Vanasti arvati, et Austraalias käivad inimesed pea peal. Tuleb välja, et selleks, et näha asju, mis on täiesti pea peale keeratud, ei ole vaja Austraaliasse sõita – piisab tsharterreisist Türki.
Ma ei väsi imestamast, misasju need türklased kõik söövad. Kokku on miksitud kõige ajuvabamad asjad. Soolaseid asju süüakse magusalt ja magusaid rohke soolaga. Parimad stiilinäited on toored (!) ploomid soolaga. Või magusas marinaadis peet ja kaalikas. Või kapsahautis rosinatega. Või magusad makaronid lihaga. Peale seda ei usu vist keegi, kui ma ütlen, et tegelikult on türgi köök oma vahemere mõjutustega päris hea.
Veel näiteid türklaste kiiksudest? Aga palun. Ükskord läksin hotellis vastuvõtulauda, et küsida, kas kuskil lähedusest internetipunkti on. Hotelli töötaja, kelle poole ma pöördusin, vaatas mulle selle peale otsa, kergitas kulme, tegi silmad suureks ja lükkas pea kuklasse. Tüüpiline liigutus, mida tehakse siis, kui miski sind väga imestama paneb. Noh, internet ei ole Türgis nii eksootiline nähtus, et selle peale niimoodi imestada, nii et mina imestasin, miks see türklane niimoodi imestab. Pärast tuli välja, et selline zhest tähendab Türgis eitust.
Südamest sain naerda ka siis, kui algul siia elama tulin ja endale kohaliku telefoninumbri sain. Süsteem on umbes sama nagu Eestis kõnekaartide puhul: kui kõneaeg otsa saab, siis lähed poodi ja ostad sobiva summa eest juurde. Ainult et siin ei tule sul osta mitte krediiti, kõneaega ega midagi muud, mis kõlab sama loogiliselt, vaid … KONTOREID. Iga kontor võrdub mingi hulk kõneaega ja maksab teatud summa. Nii et selle asemel, et öelda näiteks “palun mulle 10 liiri eest kõneaega”, tuleb siin öelda “palun mulle 100 kontorit”. Sama hästi võiks bussipileti asemel näiteks mune müüa. Ühe muna eest saad sõita kaks kilomeetrit ja üks muna maksab 3 krooni. Kui tahad sõita 20 kilomeetrit, siis tuleb osta 10 muna ja maksta 30 krooni. Umbes nagu elu poleks juba piisavalt keeruline.

Tossud, raamatud ja dvd-d

Nii, olen oma väikeses türgi pesas tagasi. Imekombel lasti mind oma kaks korda lubatust rohkem kaaluva kohvriga, milles võtsid seekord põhiruumi neli paari tosse, viis raamatut ja 11 dvd-d, lennuki peale. Alati aitab see, kui lennujaamas haledat nägu teha ja, nagu Hanna ükskord tegi, öelda näiteks, et kohver Novatoursi katalooge täis (isegi kui tegelikult pole seal ühtegi). Nii ei jäänud Estonian Airil ka seekord muud üle, kui panna kohvrile külge silt “extra heavy” ja mu pagasiga nõustuda.
Selle tossu-küsimuse osas on kõik kolleegid mind juba sada korda välja naernud ja õigus neil on, tõesti poleks vaja siia kaasa vedada iga võimaliku outfitiga sobivaid jalanõusid. Aga võrreldes mõne teisega on minu kiiks ikkagi üsna süütu, üks meist armastab näiteks kokku osta igas võimalikus suuruses ja materjalist valmistatud karpe. Suuri puidust, väikesi sametist, üksteise sisse käivaid ja omavahel kokku sobivaid. Igaühel oma kiiks.
Lennukist välja tulles põrkasin kohe vastu kuumuseseina. Kliima on siin samasugune nagu üks korralik saun - niiske ja palav (ärge küsige, palju täpselt kuuma on, sest termomeetreid siin ei ole. Ühesõnaga palju). Aga kliimaga harjub väga kiiresti. Tuleb lihtsalt päevakavva sisse kirjutada neli korda päevas dushi all käik ja õhtune ujumine.
Töö lippas esimesel päeval kenasti ja müük tuli korralik. Ju must siis peegeldus värskelt puhanu entusiasmi. Kolleege oli ka igati tore näha, nii et praeguse seisuga on täitsa mõnus tagasi olla (ise prognoosin, et see tunne kestab umb nädala lõpuni).
Kontoris on vahepeal paras puhastustöö tehtud ja paar tüüpi, kellega mul erilist touchi ei olnud, lahti lastud. Ma ei ole muidu eriline inimestevihkaja, aga üks tüüp oli küll selline ülbik, et ma nägin ükskord isegi unes, kuidas ma (tõesti on häbi tunnistada) ta ära tapsin.
Esimese päeva õhtuks oli majarahval (elame kõik koos ühes giidide pansionis, kokku umbes 30 giidi erinevatest riikidest ja kohaliku kontori töötajad) plaan valmis. Ühel leedu giidil oli sünnipäev ja talle oli vaja üllatuspidu korraldada. Kingituseks ostsime suure ratastel turulkäimise koti, mille põhja panime suure õlletünni, ja sinna peale kõikvõimalikke juurvilju, mis poes leida oli. Kartulist petersellini. Nii et vaene poiss pidi päris kaua kaevama, kuni oma õlle koti põhjast üles leidis.
Pidu toimus ühes baaris, kuhu leedukas pahaaimamatult kohale toodi ja kus teda siis suur hunnik õhupallidega sõpru ja töökaaslasi ootas. Sealt edasi sõideti kuhugi randa (ma ei tea siiamaani, kas see oli lihtsalt mingi lagendik või oli seal päriselt meri ka läheduses). Auto pagassis oli avatud baar ja niikaua tiksuti, kuni esimesed sinna samma magama jäid. Ma olin just plaaninud õhtut rahulikult võtta, sest hommikul oli ikkagi kell 3 ärgatud, et lennuki peale tulla. Tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati.
Järgmisel hommikul jeep safarile minekuks silmi lahti saada oli paras katsumus, aga safari-poisid hoolitsesid selle eest, et päeva jooksul poleks aega uneleda. Tehti siukest rallit, et istme sees olid pärast suurest kinnihoidmisest sügavad küünejäljed. Ise ütlesid, et teevad Märtinit (kes on siinkandis hästi tuntud, sest safari toimub samadel radadel, kus peetakse ralli maailmakarikaetappe või midagi). Värskusele aitas kaasa ka see, et iga umbes 10 min tagant lendas kuskilt pudelitäis külma vett krae vahele. Safari oli, nagu ikka, väga rahvusvaheline. Seekord kokku 8 erinevat rahvust, belglastest iisraellasteni. Iisraeli araablaste suu vajus imestusest päris pikaks ajaks lahti, kui ma nendega araabia keeles rääkima hakkasin. Päeva lemmiksõna oli aga hoopis eestikeelne – pärast seda, kui türgi poisid õppisid ära sõna “appi”, karjusid nad seda iga 50 sekundi tagant, nii et teised turistid lõpuks pisarsilmil palusid, et me neile vahelduseks mõne uue sõna õpetaks.