“…sest miks muidu loevad need nii palju, kes kirjutavad. Kirjutamisega, tähendab, ei seedita niipalju värsket ja neitsilikku elu kui trükimustaga määritud tolmunud paberit. Me teeme vaimselt sedasama, mis kehaliseltki. Selle asemel, et toita end rohelise rohuga, tapame ja sööme rohusööjaid loomi. Ja kui leiduks äkki geenius, kes kirjutaks puhtelulise raamatu, millel poleks mingit tegemist teiste raamatutega, siis seda puhtelulist raamatut ei loeks vististi keegi, nagu ka roheline rohigi jäetakse nende mäletseda, kes oskavad mäletseda. Elu on liig raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada. Aga mis on veel kergem seedida kui raamatutest kirjutatud raamat? Kino on veel kergem, sest see on mitmel korral mäletsetud ja seeditud raamat.” (A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”)
