lugemisest ja kirjutamisest (ja pöffist)

“…sest miks muidu loevad need nii palju, kes kirjutavad. Kirjutamisega, tähendab, ei seedita niipalju värsket ja neitsilikku elu kui trükimustaga määritud tolmunud paberit. Me teeme vaimselt sedasama, mis kehaliseltki. Selle asemel, et toita end rohelise rohuga, tapame ja sööme rohusööjaid loomi. Ja kui leiduks äkki geenius, kes kirjutaks puhtelulise raamatu, millel poleks mingit tegemist teiste raamatutega, siis seda puhtelulist raamatut ei loeks vististi keegi, nagu ka roheline rohigi jäetakse nende mäletseda, kes oskavad mäletseda. Elu on liig raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.
Aga mis on veel kergem seedida kui raamatutest kirjutatud raamat? Kino on veel kergem, sest see on mitmel korral mäletsetud ja seeditud raamat.” (A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”)

kuldsest konjakist

EE Créme - Mõis, kus valmib kuldne konjak.

bad day

mama afrika

värske ekspress

Hamburgi lugu ja kohvi lugu pluss Kokassaare loo joonealused märkused.

Praegu kõik :)
PS, change.

sein on ees

pühendusega veikkole. groo-ovy.

kogum

Kuulajate ja vaatajate tungival palvel panen siia üles mõned viited viimase aja loomingust.

Sinine Punane meri (GoDiscover, millalgi eelmisel kevadel)

Teistmoodi Antalya (GoDiscover, millalgi sel kevadel)

Elu seaduste selja taga (EE Kohver, jaan 2008)

Oo, Istanbuuuul (GoDiscover, mai 2008)

Alan Yau - restoraniäri imelaps (EE Crème, mai 2008)

Normandia vabaduse tee (EE Kohver, juuli 2008)

Kiiksuga ja natuke kreisi (EE Crème, juuli 2008)

Niidi ja nõelaga restoraniäris (EE Crème, aug 2008)

Itaalia elustiili importija (EE Crème, sept 2008)

Bretagne'i maitsenaudingud (EE Crème, sept 2008)

Lisa on tulemas ;)

hi im back

Siirad vabandused kõigi ees, kes aeg-ajalt sellele leheküljele sattunud on, lootuses siit mõnd uut kirjutist leida. Pakun, et enamik teist on praeguseks juba loobunud, sest kaua sa ikka üritad, kui midagi vastu ei saa. Aga parem hilja… kui väga hilja, nii et siit siis viimaste poolaasta lühikokkuvõte.

Vahepeal on teed mind tagasi Eestisse toonud ja kontoritoolile istuma pannud. Ärge küsige miks, sest ma ei tea seda isegi, ja samuti ärge küsige, kas ma olen oma valikuga rahul, sest ka seda ei oska ma öelda. Tean ainult, et giidinduse etapp sai selleks korraks läbi ja et mingi muu etapp on alles ees ja et praegu on midagi nende kahe vahepealset. Tegelikult elan ma ikkagi nende (õnneks piisavalt sagedaste) õnnehetkede nimel, mida tunned siis, kui lennukilt maha uude riiki astud või kui väikesi tänavaid pidi hulkudes tundmatut linna avastad. Meelega ära eksides, et end uuesti üles leida, nagu keegi on kunagi öelnud.

Osa minu selle-aastastest reisidest on olnud ja saavad olema töö-kesksed, mis tähendab, et nende reiside raames ei tee ma sisuliselt suurt miskit muud, kui et trambin kuuma päikese käes ühest hotellist teise, kataloog käes, ja üritan kirja panna kõike, mida mulle hotellide kohta räägitakse. Kümnete ja kümnete, omavahel juba lootusetult segi minevate hotellide vahele (selle vältimiseks panen muide kirja märksõnu nagu “toredad prantslased liftis” või “eriti bitch guest relation”), mahub õnneks ka mõni vabam päev, kus sihtkohaga natuke tutvust õnnestub teha. Muidu on see tunne, et ei saanudki aru, mis riigis käisid, liigagi kerge tekkima.

Tööga seoses olen tutvust teinud sellise paigaga nagu erinevad Hispaania saared. Kõigepealt Kanaarid, siis Baleaarid, ehk siis ükshaaval ja õiges järjestuses Tenerife, Gran Canaria ja Mallorca. Mitte üheski neist saartest ma ei pettunud. Miks? Sellepärast, et valmistasin end juba enne ette selleks, mida ma seal näen. Ja mida ma nägin, oli tohututes kogustes üleküpsenud Euroopa pensionäre, kampade viisi purjus briti noori (vt pilti mehest Borati trikoos), lugematul arvul suveniirimüüjaid, ilusat loodust, kauneid randu ja häbematult vähe kohalikku elu. Kes otsib see leiab, nagu öeldakse, ja eks oli ka nendes turismimekades ühtteist huvipakkuvat, näiteks transvestiitide tänav õhtuste meelelahutusshowdega Gran Canarial (või oli see Tenerifel? Näed, juba ongi sassis), Palmipuude püha jumalateenistus Tenerifel, suurepärane mereandide paella ja uhke Palma katedraal Mallorcal. Ja igal neist saartest, nagu pea igal pool mujalgi, muidugi imearmsad mägikülad. Kokkuvõttes – käidud, nähtud, töö tehtud, tagasi ei kipu.

Hoopis teine afäär on mul aga sellise riigiga nagu Prantsusmaa. See armulugu algas kevadisest Pariisist ja on nüüd mind juba kolmel korral sellesse riiki tagasi meelitanud. Ei ole ilmselt paremat aega esmakordseks Pariisi külastuseks, kui kevad, kui linn kirsiõite vahus vallatleb. Ei ole mingit variantigi, et see paik saaks mitte meeldida. Lisaks kõikidele kohustuslikele vaatamisväärsustele, päikeseloojangule Eiffeli tornis ja üliarmsale kambrikesele ühes väikeses juudi linnaosa hotelli ärklitoas, jäid teravalt meelde veel metroosõit immigrantide elupiirkonda äärelinna, elav ja emotsionaalne Iiri-Prantsuse rugby mäng, Seine´i kaldalt ostetud aastakümneid vanad postkaardid kellegi kirjaga kellelegi ja täiesti unustamatu õhkkond Pompidou keskuse esisel väljakul. Aa ja värsked croissantid muidugi.

Teisel ja kolmandal korral Prantsusmaal käies otsustasin vaadata pisut kaugemale ja kontrollida kohalike ütlust, et Pariis pole Prantsusmaa (ja Tallinn pole Eesti, teate ju küll). Tuleb tunnistada, et peab paika. Britannia lahutamatuteks osadeks on tuulised ja vihmased ilmad, pikad rohelised põllud, valged lehmad ja kividena teeääri palistavad lambad, meetrite taha lõhnavad boulangerie´d ja näiteks sellised suurejoonelised vaatamist väärivad paigad nagu Mont St Michel või Jeanne D´Arci elu- ja hukkamispaik Rouen. Ja muidugi toit. Ma arvan, et minu tõeline armastus toidu nautimise vastu, sai alguse just siit. Mitte et ma varem ei oleks häid maitseid hinnanud, aga siin sain ma aru, milline omamoodi kultuur see kõik on. Minuti pealt oleksin nõus tagasi minema mereäärsetesse väikelinnadesse, mis tegelevad austrikasvatusega ja kus neid pakutakse tänaval sidruniga või väikeses hubases sadamarestoranis veiniäädika ja sibula kastmes. Pluss kõik muud mereannid ja –elukad, kelle puhul mul varem aimugi ei olnud, mismoodi neid süüa ja kuidas need maitsevad.

Normandias käies tasub träkkida II maailmasõja radu, sest tuleb välja, et Prantsusmaa ajaloos on ka muud huvitavat peale Päikesekuninga ja suure revolutsiooni. Lahingutandrid, mälestusmärgid, memoriaalid, muuseumid, kümnete tuhandete inglise, ameerika, kanada, saksa ja prantsuse sõdurite kalmistud. Ega kogu lahingutegevuse mõõtmetest ja tähendusest enne aru ei saagi, kui oled kõik need asjad oma silmaga ära näinud. Ülimalt üllatav ja ääretult huvitav avastus mu jaoks. Selle kõige taustal soovitan mekkida kohalikku naturaalset siidrit, süüa creppe või galette, maitsta soolavõid värske sooja saiaga, proovida erinevaid kooke Salon de Thé´s ja otsida endale öömajaks väikesi mõnusalt kääksuva põranda või uksega hotellikesi, milliseid võib muide täiesti vabalt leida Rough Guide reisijuhist. Jälle üks üllatav avastus mu jaoks. Aga kahel korral on siiani täiesti täppi läinud ja olen selle raamatu abil suutnud üles leida pärli, mille sarnast ise iial käänuliselt kõrvaltänavalt otsida ei oskaks. Kavatsen kindlasti katsetamist jätkata. PS, sama ei käi mitte restoranide kohta, sest see söögikoht, mida reisiraamat kiidab taevani, võib kohalike poolt maapõhja kirutud saada. Prantsuse cuisine´i osas (kui tahad tõelist elamust saada) usalda kohaliku maitset.

Kõige hiljutisem käik viis mind aga tagasi Türki, seekord küll mitte Vahemere kanti, kus varem kaks suve töötatud, vaid hoopis Egeuse mere äärsesse Marmarisse. Siinkohal pean tunnistama, et ootasin paigalt pisut enamat, sest pea kõik tuttavad, kes seni seal käinud, kiitsid linna taevani. Tegelikkuses on seal kaunis jahisadam, väike kindluseke mäe otsas, igal öösel varavalgeni avatud bar street (kuhu ma täpselt ühe korra jõudsin) ja hotellid, hotellid, hotellid. Oma hääle annan kahe linna vahelises võrdluses täie kindluse ja südamerahuga endiselt Alanyale, kus on küll kõik need samad asjad, aga kuidagi ehedamalt. Kus kohalikud inimesed elavad turistidega kõrvuti, kus mägikülad on käeulatuses, kus hommikust õhtusse saadab sind mosheest kostuv palvusekutse (mida Marmarises kuulsin täpselt korra) ja kus mosleminaine on mosleminaine, mitte ei sulandu oma lühikese seeliku ja bikiinidega üldisesse euroopalikku massi.

Marmarise reis jääb mulle meelde küll, aga veidi teiste asjade poolest. Riiki sisenedes sattusin passikontrollist otse politseisse. Nimelt ilmus kontrolöri arvutiekraanile peale minu passi kontrollimist suur punane ja vilkuv kiri “DO NOT ALLOW TO ENTER”. Mille peale mees palus mul hetke oodata, kinnitades et on “small problem” ja et ta kutsub oma sõbra. Sõber tuli siis kohale ja tuiskas mu passiga, mina kannul, tagaruumi, kus mind viisakalt istuma juhatas. Ainus vähegi inglise keelt meenutav, mis tema suust kostus, oli “problem, problem, you work Antalya”. Töötasin küll jah, aga täiesti legaalselt ja seaduslikku elamisluba omades, mistõttu mulle jäi mõistatuseks, milles see probleem siis täpselt on. Püüdsin selgitada oma varasema Türgis viibimise tagamaid, kuid mehe ükskõiksest näost sain aru, et rohkem inglisekeelseid sõnu peale nende paari ta ilmselt ei mõistagi. Peagi saabus veel üks pagunitega härrasmees, kellega kahekesi umbes pool tundi arvutiekraani põrnitseti ja minu kohta kõikvõimalikke andmeid otsiti. Meenutasin mõtteis üht hiljuti Türgi politseiga tülli ja seejärel viieks päevaks vanglasse sattunud tuttavat, mis sundis mind jääma täiesti rahulikuks (vähemalt väliselt) ja käiku laskma kõik türgikeelsed viisakusväljendid, mis mul eelmistest aastatest meelde tulid. Mõne aja möödudes juhatati mind sama viisakalt passikontrolli tagasi, öeldi, et elamisluba on nüüd tühistatud (minu andmetel aegus see juba eelmise aasta septembris) ja lubati lahkelt riiki siseneda. Ema ütles selle peale, et oleks võinud ikka kinni istuda – oleks pärast midagi põnevat kirjutada.

aasta 2007 kõige-kõige

Aasta lõppedes on tavaks teha kõikvõimalikke kokkuvõtteid aset leidnud suursündmustest, edusammudest ja möödalaskmistest, kõrgpunktidest ja madalseisudest. Et minu aasta möödus peamiselt sellistes kohtades nagu Egiptus, Türgi, Kreeta ja Eesti, on mu kõige-kõige momendid seotud just nende paikade ja seal kohatud inimestega. And the Oscar goes to…

2007. aasta …

… kõige parem nähtud film: Jumala linn (Brasiilia, 2002), millele järgneb auväärsel teisel kohal Takva (Türgi, 2006)

… kõige rohkem kummitanud lugu: Brick and Lace “Love is wicked”

… kõige enam inspireerinud raamat: Orhan Pamuk “Istanbul. Memories of a city”

… kõige tobedam raamatust leitud lause: “Sinise moshee vastas on hipodroom, 100 00 kohaline rajatis. Ehkki ehitis pole säilinud nii hästi kui Rooma Colosseum…” (eestikeelsest Istanbuli reisijuhist). Peale mõnetunnist otsimist selgus, et hipodroom, mis reisijuhi sõnul Sinise moshee vastas peaks asuma, on juba 800 aastat tagasi maha põlenud.

… kõige arusaamatum loetud lause: “Tüdrukute õhtu võimaldab rõõmu kallitest sõbrannadest kordistada samal ajal.” (Ave Lepik, Buduaar)

… kõige halvem tõlge: “… võimalus loobuda soengust ja saada vana head stringivaba seksi”, mille originaalversioon kõlas ilmselt “… an opporunity to let the hair down and have a good old no-strings-attached sex”. (P. Moore´i raamatust “Tualetis mitte sittuda”, tõlk. Ehte Puhang)

… kõige lemmikum linn: Istanbul, millega konkureerib tõsiselt Kairo, mille uusi ja järjest huvitavamaid külgi ma sel aastal üsna mitmel korral avastasin.

… kõige lemmikum külastatud paik: kodu, mille kannul on tihedas konkurentsis Hagija Sofia kirik Istanbulis, mille kannul on Suure Turu lähistelt leitud raamatuantikvariaat Istanbulis, mille kannul on Prantsuse tänav Istanbulis, mille kannul on väikesed mägikülad Kreetal, mille kannul on väikesed mägikülad Türgis, mille kannul on öine Kairo teletorn, mille kannul on…

… kõige kummalisem söögikoht: väike kohalike vanameeste teemaja Kairos muuseumi lähistel, millele ei jää palju alla suvalise maja kolmandal korrusel asuv kohvik Istanbulis, kus istusid eranditult ainult aafriklased, millele ei jää palju alla mägitavern Kreetas, kuhu jõudmiseks tuli jalgsi läbida pooletunnine teekond mööda mäekuru sest muud teed sinna ei viinud.

… kõige parem maitse: värskelt küpsetatud pehme sai Kreeka külmpressitud oliivõli ja tilgakese veiniäädikaga.

… kõige halvem maitse: määratlemata pruunikas ollus Kreeka rahvusköögis, mis on ilmselt midagi külmaks läinud oajahupudru sarnast, väga rohke õliga.

… kõige piinarikkam söögikord: kohaliku perekonna juures Kairos ohvripühadel, mille jooksul tapetakse linnatänavatel miljoneid lambaid ja mida kogu linn siis kolme päeva jooksul sööb. Hommikusöögiks lambamaks riisiga, lõunaks hautatud lammas riisiga ja õhtuks grillitud lammas riisiga. Kui oled suure taldrikutäie toitu vaevaliselt ära söönud, tõstab naeratav pereema külalislahkuse märgina uue veelgi suurema portsu ette, mis tuleb viisakuse märgina pisarsilmil samuti ära süüa, isegi kui enam ÜLDSE ei taha. Kõige kummalisem oli asjaolu, et kõht pidas sellele kolmepäevasele lambamaratonile ilusti vastu, aga koduteel McDonaldsist ostetud eine keeras sisikonna korralikult segamini.

… kõige parem jook: mojito kokteil Kairos Nile Hiltoni hotelli katusel asuvas ööklubis El-Mojito.

… kõige spontaansem külaskäik: suvalise türgi perekonna kodu ühes mägikülas, kuhu lahkelt sisse kutsuti, betoonpõrandale istuma pandi ning teed ja keedetud ube pakuti.

… kõige kummalisem kokkulepitud kohtumispaik: keskööl Atatürki kuju ees.

… kõige ebatavalisem kohting: Tauruse mägedes Türgis umbes 1000 m kõrgusel. Koos kohaliku õlle ja kanepiga.

… kõige kiiremini lõppenud kohting: ühes Türgi ööklubis, kus umbes 10 min peale meie saabumist läks lahti tõsisem baarikaklus, mille käigus sai minu kaaslane pudeliga vastu pead ja kust ma tema siis otse traumapunkti sõidutasin.

… kõige romantilisem kohting: ühes Vahemere-äärses rannas, kus minu poeedist kaaslane mulle merekohina saatel sumedas suveöös oma äsjakirjutatud luuletusi ette luges.

… kõige suurem katse muljet avaldada: mees, kes lendas kohtinguks Alanyas kohale otse Ankarast. Vahemaa ca 500 km.

… kõige parem pidu: legendaarne basseinipidu Türgis Kadi ja Monikaga, mis algas ühes klubis, jätkus teises klubis, läks edasi basseinis ja lõppes hommikusöögiga kohalikus supiköögis.

… kõige pisaraterohkem hetk: Hurghada lennujaam, ärasõit Egiptusest aprillis, turismihooaja lõpus, kui Hanna minust sinna maha jäi ja mul polnud aimugi, millal teda jälle näen. Teisel kohal on see pisaraterohke hetk, kui mitmete kuude möödudes Hannaga uuesti Istanbuli lennujaamas kokku sain.

… kõige pühalikum hetk: Kreeta loodeosas asuva poolsaare tipus juhuslikult leitud üksik, tühi ja imeväike kirik. Millele järgneb hetk, kui pargipuude vahelt hakkasid esimest korda paistma Sinine moshee kullatud minaretid Istanbulis. Millele järgneb hetk Kairos Khan-el-Khalili esisel platsil reede keskpäeval, kui väljakutäis moslemeid langes põlvili, et pidada maha nädala suurim palvus.

… kõige parem lõhn: nagu juba viimased paar aastat – õunalõhnaline vesipiibu tubakas.

… kõige lemmikum heli: nagu juba viimased paar aastat - mosheest kostuv palvusekutse.

… kõige üllatuslikum taasavastatud heli: kirikukellade helin.

… kõige meeldejäävam palvusekutse hetk: Kairos, püramiidide juures on üks salakoht, mida mulle üks kohalik tuttav näitas ja kuhu tavaliselt eriti inimesi ei satu. Seistes seal, kus selja taga 4 aastatuhandet ajalugu ja ees laiumas miljonilinn, hakkas korraga kõigist Kairo mosheedest üheaegselt kostuma kutse palvusele. Olin valmis sinna surema.

… kõige toredam leid: uued sõbrad ja vanade sõpradega tugevnenud side.

… kõige keerulisem küsimus: mida oma eluga edasi tegema hakata. Vastus leidmisel.

… kõige huvitavam küsimus: mida oma eluga edasi tegema hakata. Vastus leidmisel.