oiaiaaa, palmi all

Eile otsustasime leedukatega ametlikult hooaja algust tähistada. Kogunesime nende korterisse ja korkisime viina lahti. Peale leedukate ja minu oli seal veel Kadi, üks siin elav eestlane, kellega me viimasel ajal palju ninapidi koos oleme. Kadi töötas eelmisel aastal samas ametis, mis mina nüüd, ja aitab mind siin nõu ja jõuga. Peale kolmandat või neljandat kokteili ajasin ma kohaliku kontori poisid ka peole kohale. Kuna enamik neist on korralikud pereinimesed ja tavaliselt kolmapäeva õhtul kell kaheksa viina jooma ei hakka, siis jäi üle kutsuda väikesed transfermanid (on üks selline amet). Kontoris töötab nimelt paar noort poissi, kes talvel koolis ja suvel siin tööl käivad. Kadi rääkis, et transfermanidega on alati lõbus pidu pidada, sest nad jäävad kiiresti täis ja hakkavad siis lollusi tegema, mida on naljakas pealt vaadata. Ega ta palju mööda ei pannudki. Meile mõjus neli tundi kokteiliklaaside taga samamoodi nagu neile pudel õlut. Nii et transfermanidega saab odavalt läbi küll.
Kella kaheteist paiku läks üks leedukas magama, sest pidi järgmisel päeval ekskursioonile minema, meie aga otsustasime linna peale minna. Peab tunnistama, et tagant järgi mõeldes on minu jaoks juba see minek lünklik, siiamaani panen puslet kokku, kus me täpselt olime ja mis toimus. Igatahes peaaegu täieliku kindlusega :) võin väita, et läksime linna kõige popimasse ööklubisse Robin Hood. See on selline koht, kus on alati palju rahvast, sissepääsu eest maksma ei pea ja igal korrusel mängitakse erinevat muusikat. Ma arvan, et me olime esimesel korrusel, sest ei mäleta, et oleks mööda treppe kõndinud. Seda ma ka ei tea, kas muusika oli hea, aga igatahes tantsisime me kõvasti.
Enamuse ajast üritasin ma põgeneda ühe transfermani eest, kes oli selleks ajaks juba nii täis, et arvas miskipärast, et tuli peole minuga ja see tähendas loomulikult, et ma kellegi teisega tantsida ei tohi. Oh sa väike poisike. Ostsin siis talle vett, panin ta istuma ja panin jälle tantsupõranda poole ajama, sest seal kees palju põnevam elu. Näiteks olid seal jalgpallurid Prantsusmaalt, kes siinsetele lastele trenni annavad. Piisas sellest, et nende seas oli üks mustanahaline jalgpallur. Teate mind ju küll :) Ma oleks olnud valmis tundide kaupa jalgpallist rääkima. Paraku ei rääkinud prantslased eriti inglise keelt, eriti see tumedanahaline eye candy. Oskas ainult how are u öelda, mina küsisin prantsuse keeles vastu ja noh, mitte et me seal tantsupõrandal palju rohkem rääkinud olekski ;)
Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, mis seal klubis veel toimus, siis tuleb mulle silme ette stseen minust poodiumil tantsimas, leedukatega tantsimas, Kadiga tantsimas, hollandlastega tantsimas, türklastega tantsimas. Väike transferman karjus nurgas kurja häälega Liisa, come here, why are u dancing with everybody. Siis tuli keegi, võibolla turvamees, kes küsis, kas ta on mu boyfriend, mina ütlesin ei, ja rahustas ta maha. Ega ta muidugi selle järel mu jälitamisest veel ei loobunud. Igal hetkel, kui ma kellegagi juttu rääkisin, pistis ta oma pea kuskilt nurga tagant jälle välja. Ta pidi ikka väga purjus olema, või kuidas muidu seda tema huvi seletada, sest meil on umbes kümme aastat vanuse ja sama palju pikkuse vahet.
Mulle tundus, et me olime klubis olnud umbes pool tundi (tegelikult vist kolm-neli), kui muusika kinni pandi ja rahvas laiali valguma hakkas. Mina muidugi protesteerisin ja üritasin tantsupõrandal edasi õõtsuda :) aga leedukad ja teised ütlesid, et hakkame nüüd minema. Mina ei tea, miks peod alati siis ära lõpetatakse, kui ma kõige suuremas hoos olen. Ma ei jõudnud veel isegi ühtegi kokteili juua.
Olime umbes kakskümmend meetrit kõndinud, kui me Kadiga otsustasime, et meile see ikkagi ei sobi, et pidu läbi on, keerasime otsa ringi ja jalutasime klubisse tagasi. Kui muud ei saa, siis vähemalt wc-s käia. Õnneks ei tulnud keegi transfermanidest meiega kaasa ja leedukad läksid ka koju magama. Sellest hetkest, kui me klubisse tagasi jõudsime, meenub mulle stseen, kuidas mingi võõras skandinaavia tüdruk mind kallistas ja näitas, kus wc asub.
Meie prantsuse jalgpallurid olid selleks ajaks juba ära kadunud, aga enne olid nad meile andud oma hotelli nime ja öelnud, et pidu jätkub hotelli rannas. Järelikult seadsime sammud selle hotelli poole. Kui jalad vahepeal ära väsisid, istusime trepi peale maha ja avastasime, et me ei teagi tegelikult, kus see hotell asub, kuhu me teel oleme. Natukese aja pärast seisis meie ees taksojuht, kes küsis, kust me pärit oleme ja kuhu minna tahame. Ütlesime, et rootslased, ja hotelli nime. Tema teadis seda hotelli küll, leppisime kokku, et maksame umbes 50 krooni, ja muidugi tuli pärast välja, et hotell oli peaaegu nurga taga.
Astusime siis receptionisse sisse, ütlesime, et otsime oma sõpru. Hotelli töötajad küsisid, mis sõprade nimed on. Meie muidugi ei teadnud, ütlesime, et jalgpallurid Prantsusmaalt. Ahah, teame, teame, üks mustanahaline ja neli tema sõpra, vastasid hotelli töötajad. Neid ei ole praegu siin. Siis tuli meie juurde mingi hotelli fotograaf, kes ütles, et lähme ootame 5 minutit siin kõrval kohvikus, küll nad varsti tulevad. Kõrval asuv kohvik asus tegelikult paar tänavat eemal. Päris kohvik see ka polnud, oli hoopis suur restoran, mis oli juba kinni, aga tehti siis uuesti lahti, toodi meile veini ja hunnik türklasi istus lauda meiega juttu rääkima. Suurema osa ajast rääkisime sellest, kuidas me oleme rootslased, nädalaks ajaks siia puhkama tulnud, kaks korda varem ka käinud ja et meile Alanya hirmsasti meeldib. Miskipärast olid nad veendunud, et Kadi on türklane ja räägib türgi keelt, millest viimane vastab küll tõele, aga ma ei tea siiamaani, kuidas nad sellest aru said, sest me ei rääkinud omavahel ei türgi ega eesti, vaid improviseeritud rootsi keeles.
Mingi nipiga saime me sealt lõpuks tulema, ütlesime, et elame lähedalasuvas hotellis. Õnneks keegi jälitama ei hakanud ega saatma ei tulnud. Nii palju kui ma mäletan, siis selle veini eest me igatahes ei maksnud. Keegi ei küsinud ka. Lubasime hoopis homme fotograafi juurde pilte tegema minna.
Järgmisel hetkel istusime kahekesi peatänaval bussipeatuses. Vahepeal sõitis meie juurde mingi mees motorolleril, kes ütles, et oi ma nägin teid enne selles ööklubis. Meie ütlesime, et ei, ei, me pole kuskil käinud, oleme hommikust saadik siin bussipeatuses istunud.
Ma ei tea, kaua me seal istusime, aga mingil hetkel hakkas mosheest kostma palvusekutse, mis tähendas, et kell oli veerand kuus :) Otsustasime, et lähme enne koju, kui valgeks läheb. Kadi pidi pealegi paari tunni pärast üles ärkama.
Esimest korda tegin silmad lahti umbes kell kaksteist selle peale, et keegi lasi uksekella. Ma tõesti ei suutnud ennast voodist välja ajada, et vaatama minna, kes see on. Mille peale tegi keegi võtmega mu korteri ukse lahti, piilus sisse, ja pani ukse kinni tagasi. Mul pole aimugi, kes see olla võis ja kellel veel minu korteri võti on. Loodan väga, et see oli koristaja või midagi.
Hommikul dushi alla minnes avastasin, et olen puusa pealt haavatud, nahk on maas ja marraskil. Mis ja kus juhtus, jälle paraku ei tea. Aga ma pakun, et see on mälestus sellest hetkest, kui üks hollandlane mind tantsupõrandal nii hoogsalt keerutas, kuni me mõlemad keset platsi maha prantsatasime. Et selline pidu siis.

PS, kohustuslik kuulamine on http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/kreisiraadio/ Vali kuues rida ja valmistu naeru käes kõht kõveras põrandale viskuma :)
PPS, pildil leedukad ja eestlased. Mitte küll sellel peol, aga ikkagi.

merhaba

Osa teist juba teab, et olen järjekordselt sõrme kuradile andnud ja ringiga tagasi Türki tulnud. Ma tean jah, et ütlesin eelmisel korral, et raudselt enam kunagi Türki ei lähe, rääkimata sellest, kuidas ma iga hooaja lõpul maiteamille nimel vannun, et teen terve selle tööga lõpparve. Seekord oli täpselt sama plaan ja selle sama plaaniga ma ka paar kuud tagasi oma ülemuse kontori poole sammusin. Enne veel, kui jala uksest sisse ja suu lahti teha sain, pakkus ta mulle chief guide’i tööd Türgis, ja seekord Alanyas. Ja ma olin nagu (otsetõlge väljendist “and I was like..”) ou, oota, see ei lähe nüüd küll üldse mu praeguste plaanidega kokku. Võtsin siis paar päeva mõtlemisaega ja mõtlesin välja, et väike ametikõrgendus sobib cv-sse tegelikult ju päris ilusti, väike väljakutse sobib mu ellu ka päris kenasti ja pealegi ei ole tegemist Kemeriga, kus ma eelmisel aastal olin ja mis mulle sugugi sellist muljet ei jätnud nagu Alanya. Noh ja olin nõus. Ühtlasi ette kujutamata, mis mind tegelikult ees ootab, aga sellest mõne aja pärast.
Peale umbes sajatunnist sõitu (autoga Tallinnast Riiga, Riiast lennukiga Istanbuli, Istanbulist teise lennukiga Antalyasse ja sealt väikeste vahepeatuste saatel autoga Alanyasse) jõudsin lõpuks oma sajakilose pagasiga kohale. Tšarterreisidega on see pagasi ülekaalu teema lihtne, nagu ma varem juba maininud olen. Teed haledat nägu, ütled, et lähed pooleks aastaks tööle ja vähemaga kohe kuidagi ei saa ja et pealegi on pool kohvrit tööasju täis. Regulaarliinide puhul ei huvita aga kedagi, kes sa oled, kuhu ja kui kauaks lähed, nii lajatatigi mulle Riia lennujaamas ülekaalu eest mõnus 70- eurone trahv. Ai, valus. Isegi jätsin pooled oma eriti armsad ilma-selleta-ei-saa-kohe-kuidagi asjad maha ja pakkisin kogu oma elu ühe kohvri sisse. A no mis sa teed.
Siiani on ebameeldivad üllatused õnneks sellega ka lõppenud (kolm korda üle õla, eksole). Minu uueks elukohaks järgmise 7 kuu jooksul on suur kolmetoaline korter veel suurema rõduga täpselt Alanya kesklinnas, peatänaval. Vanalinn kolme, kontor 15 min jalutuskäigu kaugusel. Randa pole veel jõudnud, aga sinna on umbes 10. Korter asub maja kõige viimasel korrusel, nii et vaade on üle majade, täpselt Alanya kindlusele, kui keegi teab, millest ma räägin (kui ei tea, siis vt pilti). Kogu sisustus olemas, kord nädalas käib koristaja. Superluks. Päris üksi ma ilmselt siia ei jää, juunis liitub minuga üks uus eesti tüdruk, aga no juunini on aega, niikaua saan rahulikult laiutada.
Praegu elan ma terves majas päris üksi, aga hooaja jooksul koguneb meie kommuuni ka teisi giide Lätist, Leedust, Serbiast, Slovakkiast ja mujalt. Okei, mitte päris üksi, üks mees elab siin ka. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas ta on selle apartment hotelli (on üks selline majutuse tüüp) omanik või mis, aga igatahes elab ta üleval katuse all nagu Karlsson. Natuke jutukas, aga eriti tore vanem mees. Eile umbes kell 11 õhtul, kui ma juba poolenisti magasin, helises uksekell. Tüüp oli päeval kalal käinud ja tahtis mind värsket kala sööma kutsuda. Ilmselt sellepärast, et kui ta mulle korterit tutvustas ja tahtis suuremat pliiti tuua, siis ma ütlesin, et suure tõenäosusega ma siin meeletuid kolmekäigulisi õhtusööke küpsetama ei hakka. Selle peale otsustas ta, et kui ma endale süüa ei tee, siis ta teeb ise mulle. Eriti armas. Täna kinkis ta mulle pudeli valget külma itaalia veini. Kinkisin eesti šokolaadi vastu. Mulle selline Karlsson sobib :)
Nii et praegu sujub kõik rahulikus tempos. Päeval käin kontoris või hotellidega tutvumas, lähipäevadel on kavas ka kõik ekskursioonid üle vaadata. Õhtul kohtun mõne siinse tuttava või siin elava eestlasega või jalutan niisama ringi ja üritan ümbrusest aru saada. Sest umbes nädala pärast tuleb mul siin autoga hotellide vahet kärutama hakata, aga praegu on see tänavatevõrk mulle veel täielik müstika.
Eriti kaua muidugi sellist luksust siis nautida ei saa, sest 21. aprillil tuleb esimene lennuk turistidega ja siis läheb hulluks kätte. Esimese lennuga tuleb 60 inimest, aga mind on siin ainult üks, mis tähendab seda, et esimene transfeer tuleb mul teha kordamööda kahes bussis ehk et pool teed jagan infot ühele bussitäiele rahvale, siis hüppan teise bussi ja räägin sama loo uuesti. Pluss tuleb mul järgmisel päeval läbi viia kümme infotundi, mis iseenesest ei ütle teile midagi, aga võrdluseks nii palju, et normaalse graafiku puhul on neid max 3-4 tükki päevas. Pluss tuleb mul samal nädalal üksi läbi viia kõik ekskursioonid. Teisel nädalal tuleb mulle siia abiks juba uus giid, aga kuna tegemist on tõesti uue inimesega, siis ei saa teda kohe nö rooli taha panna, vaid algul käib ta muga lihtsalt kaasas ja vaatab, kuidas asjad käivad. Nii et uskuge mind, nende kahe nädala jooksul pole mõtet mind kadestada. Ja need on veel nädalad, millal tuleb üks lennuk. Edaspidise kava kohaselt tuleb siia kolm lendu nädalas.
Aga… sellele mõtleme siis, kui see asi käes on. Kes väljakutset ei karda, see kutsutakse välja (selline vanasõna siis tänaseks). Praegu aga valan endale ühe veini, panen küünla põlema ja hakkan Seksi ja linna vaatama. Elu on ju ikkagi chill, nii et nautigem siis. Abso-fucking-lutely!