kirjad Antalyast

Istun Antalya vanalinnas, ühe vaikse kõrvaltänava varjulisel teepervel. Peale minu on siin veel siutsuvad pääsukesed, aeg-ajalt rolleril mööda põristavad kottpükstes vanamehed, kuskil puidust luukidega kinni löödud akna taga köhiv hääl ja vana ajastu hõng. Praegu jalutas mööda vööni ulatuvate juuste ja pika habemega hipi, linasest riidest kott üle õla; jooksid läbi tänava koolist tulnud poisikesed ja rühkisid kitsast käänulist teed pidi ülespoole paar saksa vanaprouat. Kahel pool mu kõrval on türgi vaipade villalõnga järgi lõhnavad poekesed ja vanadesse Osmani-aegsetesse hoonetesse ehitatud külalistemajad. Ja palju rohelust. Punastesse õitesse mattunud lillekastid, keskaegse müüri kohal rippuvad viinamarjad, vanad palmid ja üksikud banaanitaimed. Ja üks sipelgas, kes üle mu soditud paberilehe jalutab.

Täna on meil lennujaamapäev. Hommikul saatsin ühe grupi minema, õhtul võtan uue vastu. Selle asemel, et bussiga kaks tundi Alanyasse sõita, tund aega kodus olla ja siis jälle kaks tundi tagasi sõita, otsustasin seekord oma aega teisiti kasutada ja nii ma siin vanalinnas ringi kolangi.
Viimasel nädalal olen peale Antalya (130 km Alanyast) käinud veel Istanbuli lähedal asuvas linnas nimega Bursa (630 km Alanyast), mis oli eheda türgi linnana turismikuurortile mõnus vaheldus. Terve suure linna peale ei kohanud pooleteist päeva jooksul mitte ühtegi turisti, küll aga suures koguses kohalikku kultuuri. Bursa on tegelikult suur tööstuslinn, kus elab umbes 1,5 mln inimest, aga kus on lisaks tehastele ka mitmeid eriti vanu, suuri ja ilusaid mošeesid. Neis võib kohata väikeste heegeldatud mütside ja suurte hallide habemetega vanamehi, kelle ümber on põrandal istumas kümmekond poisikest, kellele vanamehed islamitõdesid õpetavad. Peale selle on Bursas suured metsikud pargid ja sadade meetrite pikkused turutänavad, kust võib osta kõike alates voodipesust ja pulmakleitidest kuni Atatürki portreede ja araabiakeelsete Koraanideni välja.
Veel käisin sel nädalal väikelinnas nimega Side (60 km Alanyast), mille au ja uhkus on rooma-aegne amfiteater, vanad aga endiselt imelised templivaremed, kunagine orjakaubanduse poolest tuntud turuplats ja üliromantiline tänapäevane kuurortlinn merekaldal poolsaare peal. Keegi küsis kunagi trip.ee-s soovitus ilusa Alanya lähedal asuva restorani kohta, kus kaaslase kätt paluda. Aga palun, siin nad on. Salaaia kombel muinasjutulisse rohelusse mattunud puust pingikestega sopiline söögikoht või näiteks mere ääres asuv 1900 aasta vanustesse templivaremetesse ehitatud ja õhtul tuledesäras hiilgav kohvik.

PS, pikajuukseline hipi astus sisse peaaegu mahajäetud olemusega väikesesse pansionisse, mille uksel seisab eksitavale välimusele vaatamata silt OPEN. RING THE BELL. Mõneks ajaks ei ole siin tänaval jälle mitte kedagi peale minu.

***

Vahepeal olen mööda kõndinud väikestest pähkleid müüvatest poistest, kandik pea peal, ringi kõndivatest värskeid lõhnavaid rõngassaiu müüvatest suurematest poistest, vile saatel kalavõrku puhastavatest meremeestest, suurte puude varjus hommikust ajalehte lugevatest vanahärradest, avalikust käimlast, jahisadamas romantilisel jalutuskäigul olevatest kohalikest paarikestest ja püüdnud lärmakate turistide eest põgeneda järjekordsesse kõrvaltänavasse. Minu ees kõnnib mees, õlal suur spordikott, mille sees on asjad, mida ta ilmselt müüb. Ühes käes on mehel termos, teises latern.
Päike kütab, mul on vist juba kingad jalga päevitunud. Võib arvata, et ka t-särk. Ja kell. Otsin mõnusat kohta, kus väike eine võtta.

PS, kohalikud lapsed läksid purskkaevu ujuma.

***

Pärast mitmekordset tahtmatut jõudmist kiirtoidukohtadesse, mida ehivad suured õllefirmade logodega päikesevarjud ja vali diskomuusika, ning lugematuid ülesmäkke viivaid suuri vanu trepiastmeid, olen jõudnud peatänava äärde jahutust pakkuvasse parki ja istunud niiskele kivipingile. 35 kraadi lajatab lagipähe, aga ma ei anna alla ja suundun tagasi vanalinna õiget söögikohta otsima, sest ma pole veel valmis sellest lummusest välja tulema.

PS, ühe kiirtoidurestorani nimi on Burger Queen.

***

Olen möödunud sellistest paikadest nagu Türgi sauna põik, Palvevaiba tänav ja Härra Hamiidi tee. Trepi peal kaarte mängivatest lastest, poollagunenud majade vahel lonkivatest varju otsivatest koertest ja veel umbes viiest hästilõhnavast vaibapoest. Hulkunud tänavatel, mis on nii kitsad, et autodel tuleb neist läbi mahtumiseks peeglid sisse tõmmata, ja kuulnud, kuidas keegi kuskil ülemisel korrusel avatud akna all klaverit harjutab. Mul pole aimugi, kus ma olen ja ma ei mäleta, kas ma olen siin juba olnud.
Maandusin sarapuu all järjekordsel kivist trepil, mis kuulub roostes tabalukuga suletud valgele, pruuni uksega majale. Tänaval on vaikne. See, mis toimub raskete raudväravate taga, jääb saladuseks.
Üks valgetes riietes mustade päikeseprillide ja suure fotokaga turist on ka minu kombel siia tühjadesse kõrvaltänavatesse, kus elu oleks justkui seisma jäänud, ära eksinud. Vahetame vastastikku heakskiitvaid muigeid. Kaks kassi seisab tänavanurgal, suutmata otsustada, kummale poole minna. Lähedalasuvast mošeest hakkas kostuma palvusekutse.

PS, veepudel sai tühjaks ja janu annab endast üha sagedamini märku. Õiget kohta pole veel leidnud.

***

Ma tõepoolest üritan, aga selle paiga müstilist võlu ei ole võimalik piltidele jäädvustada. Tegin mõned filmikaadrid.

PS, kaks lastekarjast ümbritsetud türgi naist vaidlevad väga kõvahäälselt tänaval. Kõik teised naised on ilmunud majade akendele või ustele, vangutavad pead ja hüüavad Allahi nime.

***

Tõenäosus leida ideaalne söögikoht kahaneb iga astutud sammu ja läbitud tänavaga. Seadsin ootused vist liiga kõrgele – lootsin, et mõne paiga kutse on nii tugev, et ma ei saa sisse minemata jätta. Varsti hakkab aga juba janu mängu dikteerima.

PS, ostsin tee pealt inglise-türgi vestmiku, kus on kirjas turistide jaoks olulised igapäevased väljendid. Tähtsate asutuste nimistus on haigla, politsei ja turismiinfo kõrval ära toodud ka judoklubi.

***

Mingi suur valge hoone, korrastatud park ja laste mänguväljak. Ilmselt linnavalitsus. Keeran kannapealt ümber, tagasi vanalinna kitsastele tänavatele.
Igal tänavanurgal tuleb langetada otsus, kummale poole minna. Mulle tundub, et lähen koguaeg vales suunas. Siin olen ma küll juba olnud.

PS, andsin räämas mustlaslastele paki komme.
PPS, iga umbes kümnenda maja seinal on silt “müüa”.

***

Kohal. Leidsin ühe täiesti ebatäiusliku koha, mis oma ebatäiuslikkuses on ometi nii täiuslik. Art Gallery & Café. Selline tunne, nagu istuks vanaema aias, ainult et vanaemal ei ole vaadet sinisele Vahemerele, vanalinna katustele, ei mängi nurgas klassikaraadio ega ripu pea kohal erekollased sidrunid.
Uurin tükk aega, misasjad need suured ja punased on, mis sidrunite kõrval puu otsas ripuvad. Lähemale minnes selgub, et need on täiesti tavalised tomatid. Puu otsas!!! Nendest tomatitest tegin ka oma viimase pildi, sest mälukaart sai täis, aga midagi ära ka ei raatsi kustutada.
Kohviku perenaine on täiesti ebatürklasliku välimuse, lühikese blondi poisipeaga südamliku naeratusega noor naine, kes parajasti sõbrannaga aias puu all teed joob. Tellin pudeli vett, klaasi valget veini ja teravamaitselised türgipärased ravioolid jogurtikastmes. Perenaine läheb kööki süüa tegema.
Olen tänase päeva ja väga tõenäoliselt terve nädala ainus klient.

PS, seda kohta, üht eelmisest aastat meelde jäänud vaiba- ja kunstiäri, mille pärast ma siia vanalinna tulin, ei õnnestunudki leida. Nagu ikka kujunes teekond olulisemaks kui päralejõudmine. Tundub, et Antalya tahab, et ma siia tagasi tuleks.

city that never sleeps

Ja juba ongi juuni. Aeg läheb hullumeelselt kiiresti. Eestis lõpetatakse koole, peetakse pulmi, tehakse puhkuseplaane. Siin on turismihooaeg täies hoos. Mitte hooaeg vaid hoos aeg. Vahel tekib küll küsimus, et kas teil sinna Eestisse keegi üldse jäänud ka on või on kõik eestlased juba Türki tulnud. Kolm täistuubitud lennukit nädalas, ja kahanemise märke ei ole.

Aega magamiseks niisiis eriti ei jää. Noh tegelikult isegi leiaks, aga kes siis nendel vabadel õhtutel ja öödel aega magamise peale raiskab. Öösiti on siin piisavalt tegemist ja mitte ei leia võimalust, et ükskord seda unevõlga tasuma hakata. Absoluutselt igal hommikul, kui vaevaliselt silmi lahti teen, luban endale, et täna tulen töölt otse koju magama, aga siis läheb jälle nii, et istud kolleegide ja sõpradega maja all restoranis või rõdul ja üsna varsti hakkab jalg vaikselt muusika rütmis tatsuma. Kesklinna elamise võlud ja valud on need, et tuul toob sulle 7 päeva nädalas kestva ööelu vallatud rütmid koju kätte ja tekitab hirmsa tungi minna ja sellest asjast osa saada.

Siin minu kodule väga lähedal, jahisadamas, on terve tänava ulatuses üksteise kõrval asuvate baaride ja ööklubide rivi, millest igaüks üritab teist oma muusikavaliku, heli kõvaduse ja showga üle trumbata. Kuna klubides sissepääsupileteid pole, siis ongi nii, et kui parajasti kehv lugu tuleb, siis võid vabalt järgmisse kohta sisse astuda, seal kaks lugu kuulata ja ühe dringi teha ja siis jälle edasi liikuda.

Peod on Alanyas võimsad, sest enamik inimesi on siin puhkusel, kes võtavad sellest lühikesest ajast, mis võtta annab. Ja kohalikud võtavad siis omakorda neist puhkajatest, mis võtta annab. Tavaline esmaspäeva või kolmapäeva õhtu võib lõppeda näiteks Havannas, Bellmanis või Robin Hoodis, kus saab showd täie raha eest. Tantsitakse laua peal, laua all, baarilettidel, pukkidel, tänaval ja autodes. Üles löödud drag queenid, ilusad türgi mehed, ilusad euroopa naised, tõrvikud ja tuleneelajad, jalgpall, soe vihm ja klaaside kaupa cuba libret.

Ainuke sürr asi nende pidude puhul on see, et need lõppevad kell 3. Mis on kella 5-6ni pidutsema harjunud eestlase jaoks naeruväärselt vara, sest kell 3 oled sa tavaliselt alles kõige suuremas hoos. Siis liigub osa rahvast edasi kesklinnast veidi väljas asuvatesse suurtesse klubidesse nagu Auditorium või Summer Garden, kuhu viivad kesklinnast tasuta bussid.

Aga pidutsemine pole ainuke asi, millega ennast õhtusel ajal lõbustada saab. Kui tahad näiteks natuke rahulikumat ajaveetmise võimalust, siis võid otsida endale mõne toreda kaaslase ja minna õhtust sööma. Kõige hingematvamad vaated on paraku jälle tuledesäras jahisadamas või selle kohal. Sealt võid leida sellised kalarestorane, kus pakutakse kõike, alates grillitud kalmaarist kuni kaheksajalgadeni. Või kui pole kõige suurem kalasõber aga samas on tänavalt ostetud kebabist juba siiber, siis tuleks minna lammast sööma. Siia ei saabu vist ühtegi inimest, kellele ma ei soovitaks grillitud lambaribi. TÕESTI viib keele alla ja ärge tulge mulle mingist kasukamaitsest rääkima. Türklased oskavad lammast (ja üldse süüa) teha. Minu hiljutine elamus oli lambaliha sinihallitusjuustu kastmes, mille juurde pakuti küüslaugu- ja sidrunimarinaadis sparglit ja baklazhaani. Ja head punast veini. Oiaiaiaaa ma ütlen.

Õhtuti on juba piisavalt soe, et ka minusugune külmavares suudab lühikeste varrukatega tundide kaupa õues istuda. Kõlab jah naljakalt, et kuidas 20-22 kraadiga võib öösel jahe olla, aga kui sul päeval on 15 kraadi võrra soojem, siis tunnetad ikka vahet küll. Rääkimata sellest, et keha on lihtsalt viimase kahe aasta jooksul troopilise kliimaga nii ära harjunud, et alla 25-kraadisesse vette näiteks üldse enam ujuma ei lähe. Siin on aga see soojus tõeliselt niiske. Istud näiteks restoranis ja paned telefoni laua peale, 10 minuti pärast on see niiskusest ja kastest täiesti märg.

Nii ma seda aega siin siis veedangi. Päeval inimestega suheldes, õhtuti linna nautides. Linna, kus pole aega magada ja mis ise ka ei maga. Kus tuleb võtta aega, et tunda lõunamaa lõhna – see on natuke merd, natuke liiva, natuke tolmu, magusaid õisi ja sooja niisket õhku.