virtuaalne vs reaalne

Kui juba kaasajast juttu oli, siis siinkohal üks huvitav lugu sellest, kuidas virtuaalelu reaalellu üle kolib. Tänasel konverentsil veebikäitumise vabaduse ja riskide teemal (ps, ise ei käinud, nii et info pärineb kolmandast allikast) räägiti muuhulgas sellest, kuidas lennufirmad (eesotsas klm-iga, kes olevat sellega juba algust teinud, vt www.bluenity.com) on asunud aktiivselt (ära) kasutama suhtlusportaali facebook. Nimelt teevad nad oma lennunimekirjade kohta väikest searchi ja uurivad välja, mis tüüpi ja missuguste huvidega inimesed nende lennule tulemas on. Sarnaste profiilidega inimesed pannakse lennukis kõrvuti istuma. Kui need siis omavahel jutuotsale saavad ja selgub, et mõlemale meeldivad koerad, tennis ja Dan Brown ning et nad ööbivad sihtkohas ühes ja samas hotellis, ongi lihtsa vaevaga tore tutvus sõlmitud. Kas lennufirma motiiv on, et kliendile jääks lennust hea mälestus (mida me oma teadvuses ei seostaks siis mitte uue meeldiva tutvuse vaid lennufirma super-teenusega)? Või on see siiras matchmaking, et viia kokku kõik need miljonid üksikud hinged, kes on oma ideaalse soulmeidi otsinguil? Kas me tahame, et meie virtuaalidentiteet astuks läpakast välja ja hakkaks elama oma elu? Või olemegi oma individuaalsuses nii kapseldunud, et vajame tutvuste sõlmimiseks transpordifirma abi? Mõelda on.

kaasaegset videokunsti