kuulsaid tsitaate vol 2

Saatejuht Urmas Vaino: "Mis hetkel sa aru said, et sinu puhul on loodus lisaks kõigele muule andnud sulle ka selle, mida me julgelt võime mehelikuks iluks nimetada?"

Manhunt 2009 võitja Kristjan Kuuse: "Pikkus, laiad õlad ja hele juuksevärv."

Terevisioon
10.12.2009

wazzupilt veel

Eilsel konverentsil lajatas auväärt postiteenuse (seni siiski veel ainu-)pakkuja publikule lagipähe jutuga sellest, kuidas nad on asunud koostama "suurandmebaasi".

Idee siis selles, et suurklientidest otsepostitajatele (aga ka meediamajadele) jagada täpsemat infot selle kohta, tsiteerin, "kes peitub postkasti taga". Noh, näitena toodi, et postkastispämmijal võiks olla kasu sellest infost, kes elab puumajas, kes kivimajas. Või et vajadusel saata infot näiteks ainult nendele kodanikele, kes kuuluvad korteriühistutesse. Okei, võibolla tõesti. Täiendava näitena lubas postiasutus hakata jagama infot selle kohta, millises piirkonnas elab rohkem venelasi. Minu andmetel tegeleb sellega siiski rahvaloendus. Okei.

Siis käis esineja välja mõtte, et teavet saab ju koguda ka selle alusel, mida postiljon inimese postkasti paneb. Nüüd võttis kuulajaskond juba tuld ja hakkas sadama küsimusi stiilis "kui te näete, et mul on tellitud Maaja, siis milliseid järeldusi te minu kohta selle alusel teete". Või et kas on eetiline edastada SEB-le infot selle kohta, et näe, selles majas ja selles korteris elab keegi, kes on Swedbanki klient, sest me toimetame talle igakuiselt vastava finantsasutuse kliendikirju. Postimehel (siis mitte postiljonil, vaid Eesti Posti esindanud mehel) ei jäänud nüüd enam muud üle, kui käed tõsta ja tunnistada, et idee suurandmebaasist on siiski veel algusjärgus, ja ma pean lisama, et ka täiesti läbimõtlemata. Ajal, kui isikuandmete delikaatsuse temaatika süttib ühiskondlikus arutelus kiiremini kui purukuiv heinamaa südasuvises augustis, ei ole tõesti väga lahe kuulda, et mingi järjekordne vend kuskilt mind jälgib ja minu kohta enda väikesesse läpakasse suurt infot kogub.

Piirid on niisiis ähmased - mis on lubatud, kui palju on eetiline, kes sellest kõigest võidab ja kes kaotab. Meedia väljaandjad muidugi tunnistasid, et neil ei oleks sedalaadi "salajase" teabe vastu vähimatki, aga mina muudkui mõtlen, et mida saab siis minu kohta öelda selle alusel, kui mu postkasti laekub keskmiselt kord paari nädala jooksul üks Prisma kliendileht (mitte sellepärast, et ma seal käiks, vaid kuna ma juhuslikult juhtun elama piirkonnas, kus Prisma on lähim suurem ketikauplus), mingi venekeelne korterimüügikuulutus, Audi ajakiri (kuigi mul pole isegi autot), ühistu viimase koosoleku protokoll ja nurgapealse meestejuuksuri flaier. Arved on kõik elektroonilised. Et millisesse kliendisegmenti ma nüüd teie jaoks siis kuulun? Edu järelduste tegemisel.

Post kiirustas muidugi kohe lisama, et VAJADUSEL saab postiljonide õlgadele asetada ka küsitleja vastutusrikka rolli. Et mis see väike lisaankeet siis täita ei ole. Kingsepp. Liistud. Oh well.

jep. elu on märkamist väärt.

punk'd by belmain

ja täienduseks

Praegu avastasin, et eriti lõbus on neid eelmisi videolõigukesi ühel ajal ja ilma hääleta vaadata. Kaks varianti, kas sama resizhöör, või ajastu märk. Heh.

fierce dance moves

All the ladies...



...and now the gentlemen!

jaanus ja albert destilleerivad

südasuvi

R.I.P King of Pop

Mees on legend. Sügav kummardus.

õed

Te olete minu kõige kallim varandus terves siin ilmas. Sõnadest ei piisa.

lubage jagada pärleid

here's some good tea

Note: mida kõvemini, seda parem.

kuulsaid tsitaate

"Ma ei mõistaks oma koera, kui ma näeks teda poseerimas kellegi teisega."

Anna-Maria Galojan
Värske Ekspress
23.04.2009

loves it!

Trummari nägu on üle prahi.

sitting in my chair now

Ja jätkan demonstratiivselt säutsujate ignoreerimist.

neljas salm

nii. tahan ka et teater nõndasama
kui elu ise vääriks vaatamist
ja paneks oma elu unustama
me elus
mis täis elujaatamist.

(Jüri Üdi, Käeikäik, 1973)
(Linnateater, Hecuba pärast, 2009)

live from budapest

Budapest on ootamatult kodune linn. Ütleksin, et see on meeldiv segu Kesk-Euroopast, näputäiest slaavilikkusest ja tibakesest sarnasusest Türgiga. Täna hommikul, kui oma väikesest kesklinna 2*-hotellist - mis, nagu minuga ikka viimasel ajal Euroopa linnades kipub juhtuma, asub puhtjuhuslikult juudi kvartalis - turu poole jalutasin, märkasin umbes 700-meetrise tänavalõigu jooksul ilma liialdamata kaheksat raamatupoodi, millest kaks olid antikvariaadid. Sümpaatne.

Hiljem sattusin hoopis teistsuguse melu keskele. Nimelt peeti linna esindusväljakul, Heroes Square'il, suurt demonstratsioon-paraadi, kus sajad musta riietunud ja lippudega varustatud näomaskides skinheadid mälestasid 1945. aastal aset leidnud sündmusi, mille käigus hukkus tuhandeid sakslasi ja ungarlasi, kes meeleavaldajate sõnutsi verevendadena ühiselt Ungari vabastamise eest võitlesid (their blood is our blood ja kõik see). Ääretult kummastav oli selle ettevõtmise keskele sattuda just hetkel, kui olin väljunud muuseumist nimega House of Terror, mis on pühendatud natside ja kommunistide okupatsiooni ajal jõhkralt piinatud ja tapetud sadadele tuhandetele inimestele. Sellise, tugevalt iga normaalse kodaniku õiglustunnet riivava interaktiivse näituse järel sattuda inimeste sekka, kes nimetatud sündmusi heaks kiidab ja uhkustundega mälestab... oli pehmelt öeldes segadusttekitav. Neonatsidest teisel pool teed seisis oluliselt väiksem seltskond nimega Antifaci, kes keset tänavat Bob Marleyt mängisid ja rahu õhutavate plakatite saatel skinnide-vastaseid hüüatusi karjusid. Kahe grupi vahel oli võimas politseinike armee, kes, kartuses, et rahutused võivad kontrolli alt väljuda - milleks oli neil minu meelest viimasel ajal Euroopas toimunut silmas pidades absoluutselt põhjust - nägid oma põlve-, käe- ja ihukaitsmetega välja nagu ninjaturtlesid ja kelle käevangus rippus kiiver, vööl aga põhjalik arsenal suuremõõtmelistest relvadest kuni gaasiballoonideni. Kogu pakett ühesõnaga. Ühel hetkel jäin mingil kombel skinnide ja politsei äreva vastasseisu vahele lõksu, aga veriseks asi siiski ei läinud ja mul paluti viisakalt veidi eemale seista. Kui olin kogu seda lugu tunnikese jooksul külmakraade trotsides jälginud, püüdnud kuulata mõlema protestigrupi seisukohti, uurinud kohalikelt sündmuste tagamaid ja neid omakorda jaganud serblaste, hollandlaste, nicaraagualase ja prantslastega, otsustasin end kuuma shokolaadiga veidi üles soojendada. Poole tunni pärast, kui väljakule tagasi tulin, olid antifashistid kadunud, neonatsid laulsid orkestri saatel ja küllalt rahumeelselt "Deutschland, Deutschland über alles" ning politseinikele, kes jalalt jalale sammudes endale sooja tegid, toodi autoga kuuma teed.

Edasi sattusin kokku ühe ameeriklasega, kes viimased 12 aastat Euroopas elab ja kellega kilomeetrite kaupa Pesti tänavaid läbi tuiasime. Ühel hetkel sattusime (jah, juhuslikku SATTUMIST on täna palju esinenud, serendipity y'all) kohalikku tillukesse kinno vaatama üht Polanski mustvalget 65. aasta filmi vaimuhaigest naisest peaosas Catherine Deneuve'iga, mis oli parajalt sürr jätk juba kummaliseks kujunenud päevale. Peale lugematul hulgal kuumi shokolaade, kerget õhtusööki, ja veiniklaasi taga arutatud maailmaasju, kui enamus kesklinna kohvikuid ja baare laupäeva õhtu kohta ootamatult vara oma uksed sulgenud oli, võis valentinipäeva lõppenuks kuulutada. Kell on pool neli, head ööd, homseks peab ka energiat säästma.

suur verevalamine Kairos

Verisest Kairost saab lugeda siit. Nüüd aga ilmselt väikene paus, sest lootus on hakata kirjutama midagi toekamat, kui ajaleheartiklid. Kui just mingi suuremat sorti inspiratsioon mu teele ei lajata, millisel juhul võib siiski ka üksikuid lehelugusid ette tulla.

Hoian kursis.

virtuaalne vs reaalne

Kui juba kaasajast juttu oli, siis siinkohal üks huvitav lugu sellest, kuidas virtuaalelu reaalellu üle kolib. Tänasel konverentsil veebikäitumise vabaduse ja riskide teemal (ps, ise ei käinud, nii et info pärineb kolmandast allikast) räägiti muuhulgas sellest, kuidas lennufirmad (eesotsas klm-iga, kes olevat sellega juba algust teinud, vt www.bluenity.com) on asunud aktiivselt (ära) kasutama suhtlusportaali facebook. Nimelt teevad nad oma lennunimekirjade kohta väikest searchi ja uurivad välja, mis tüüpi ja missuguste huvidega inimesed nende lennule tulemas on. Sarnaste profiilidega inimesed pannakse lennukis kõrvuti istuma. Kui need siis omavahel jutuotsale saavad ja selgub, et mõlemale meeldivad koerad, tennis ja Dan Brown ning et nad ööbivad sihtkohas ühes ja samas hotellis, ongi lihtsa vaevaga tore tutvus sõlmitud. Kas lennufirma motiiv on, et kliendile jääks lennust hea mälestus (mida me oma teadvuses ei seostaks siis mitte uue meeldiva tutvuse vaid lennufirma super-teenusega)? Või on see siiras matchmaking, et viia kokku kõik need miljonid üksikud hinged, kes on oma ideaalse soulmeidi otsinguil? Kas me tahame, et meie virtuaalidentiteet astuks läpakast välja ja hakkaks elama oma elu? Või olemegi oma individuaalsuses nii kapseldunud, et vajame tutvuste sõlmimiseks transpordifirma abi? Mõelda on.

kaasaegset videokunsti