merhaba

Osa teist juba teab, et olen järjekordselt sõrme kuradile andnud ja ringiga tagasi Türki tulnud. Ma tean jah, et ütlesin eelmisel korral, et raudselt enam kunagi Türki ei lähe, rääkimata sellest, kuidas ma iga hooaja lõpul maiteamille nimel vannun, et teen terve selle tööga lõpparve. Seekord oli täpselt sama plaan ja selle sama plaaniga ma ka paar kuud tagasi oma ülemuse kontori poole sammusin. Enne veel, kui jala uksest sisse ja suu lahti teha sain, pakkus ta mulle chief guide’i tööd Türgis, ja seekord Alanyas. Ja ma olin nagu (otsetõlge väljendist “and I was like..”) ou, oota, see ei lähe nüüd küll üldse mu praeguste plaanidega kokku. Võtsin siis paar päeva mõtlemisaega ja mõtlesin välja, et väike ametikõrgendus sobib cv-sse tegelikult ju päris ilusti, väike väljakutse sobib mu ellu ka päris kenasti ja pealegi ei ole tegemist Kemeriga, kus ma eelmisel aastal olin ja mis mulle sugugi sellist muljet ei jätnud nagu Alanya. Noh ja olin nõus. Ühtlasi ette kujutamata, mis mind tegelikult ees ootab, aga sellest mõne aja pärast.
Peale umbes sajatunnist sõitu (autoga Tallinnast Riiga, Riiast lennukiga Istanbuli, Istanbulist teise lennukiga Antalyasse ja sealt väikeste vahepeatuste saatel autoga Alanyasse) jõudsin lõpuks oma sajakilose pagasiga kohale. Tšarterreisidega on see pagasi ülekaalu teema lihtne, nagu ma varem juba maininud olen. Teed haledat nägu, ütled, et lähed pooleks aastaks tööle ja vähemaga kohe kuidagi ei saa ja et pealegi on pool kohvrit tööasju täis. Regulaarliinide puhul ei huvita aga kedagi, kes sa oled, kuhu ja kui kauaks lähed, nii lajatatigi mulle Riia lennujaamas ülekaalu eest mõnus 70- eurone trahv. Ai, valus. Isegi jätsin pooled oma eriti armsad ilma-selleta-ei-saa-kohe-kuidagi asjad maha ja pakkisin kogu oma elu ühe kohvri sisse. A no mis sa teed.
Siiani on ebameeldivad üllatused õnneks sellega ka lõppenud (kolm korda üle õla, eksole). Minu uueks elukohaks järgmise 7 kuu jooksul on suur kolmetoaline korter veel suurema rõduga täpselt Alanya kesklinnas, peatänaval. Vanalinn kolme, kontor 15 min jalutuskäigu kaugusel. Randa pole veel jõudnud, aga sinna on umbes 10. Korter asub maja kõige viimasel korrusel, nii et vaade on üle majade, täpselt Alanya kindlusele, kui keegi teab, millest ma räägin (kui ei tea, siis vt pilti). Kogu sisustus olemas, kord nädalas käib koristaja. Superluks. Päris üksi ma ilmselt siia ei jää, juunis liitub minuga üks uus eesti tüdruk, aga no juunini on aega, niikaua saan rahulikult laiutada.
Praegu elan ma terves majas päris üksi, aga hooaja jooksul koguneb meie kommuuni ka teisi giide Lätist, Leedust, Serbiast, Slovakkiast ja mujalt. Okei, mitte päris üksi, üks mees elab siin ka. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas ta on selle apartment hotelli (on üks selline majutuse tüüp) omanik või mis, aga igatahes elab ta üleval katuse all nagu Karlsson. Natuke jutukas, aga eriti tore vanem mees. Eile umbes kell 11 õhtul, kui ma juba poolenisti magasin, helises uksekell. Tüüp oli päeval kalal käinud ja tahtis mind värsket kala sööma kutsuda. Ilmselt sellepärast, et kui ta mulle korterit tutvustas ja tahtis suuremat pliiti tuua, siis ma ütlesin, et suure tõenäosusega ma siin meeletuid kolmekäigulisi õhtusööke küpsetama ei hakka. Selle peale otsustas ta, et kui ma endale süüa ei tee, siis ta teeb ise mulle. Eriti armas. Täna kinkis ta mulle pudeli valget külma itaalia veini. Kinkisin eesti šokolaadi vastu. Mulle selline Karlsson sobib :)
Nii et praegu sujub kõik rahulikus tempos. Päeval käin kontoris või hotellidega tutvumas, lähipäevadel on kavas ka kõik ekskursioonid üle vaadata. Õhtul kohtun mõne siinse tuttava või siin elava eestlasega või jalutan niisama ringi ja üritan ümbrusest aru saada. Sest umbes nädala pärast tuleb mul siin autoga hotellide vahet kärutama hakata, aga praegu on see tänavatevõrk mulle veel täielik müstika.
Eriti kaua muidugi sellist luksust siis nautida ei saa, sest 21. aprillil tuleb esimene lennuk turistidega ja siis läheb hulluks kätte. Esimese lennuga tuleb 60 inimest, aga mind on siin ainult üks, mis tähendab seda, et esimene transfeer tuleb mul teha kordamööda kahes bussis ehk et pool teed jagan infot ühele bussitäiele rahvale, siis hüppan teise bussi ja räägin sama loo uuesti. Pluss tuleb mul järgmisel päeval läbi viia kümme infotundi, mis iseenesest ei ütle teile midagi, aga võrdluseks nii palju, et normaalse graafiku puhul on neid max 3-4 tükki päevas. Pluss tuleb mul samal nädalal üksi läbi viia kõik ekskursioonid. Teisel nädalal tuleb mulle siia abiks juba uus giid, aga kuna tegemist on tõesti uue inimesega, siis ei saa teda kohe nö rooli taha panna, vaid algul käib ta muga lihtsalt kaasas ja vaatab, kuidas asjad käivad. Nii et uskuge mind, nende kahe nädala jooksul pole mõtet mind kadestada. Ja need on veel nädalad, millal tuleb üks lennuk. Edaspidise kava kohaselt tuleb siia kolm lendu nädalas.
Aga… sellele mõtleme siis, kui see asi käes on. Kes väljakutset ei karda, see kutsutakse välja (selline vanasõna siis tänaseks). Praegu aga valan endale ühe veini, panen küünla põlema ja hakkan Seksi ja linna vaatama. Elu on ju ikkagi chill, nii et nautigem siis. Abso-fucking-lutely!