kirjad Antalyast

Istun Antalya vanalinnas, ühe vaikse kõrvaltänava varjulisel teepervel. Peale minu on siin veel siutsuvad pääsukesed, aeg-ajalt rolleril mööda põristavad kottpükstes vanamehed, kuskil puidust luukidega kinni löödud akna taga köhiv hääl ja vana ajastu hõng. Praegu jalutas mööda vööni ulatuvate juuste ja pika habemega hipi, linasest riidest kott üle õla; jooksid läbi tänava koolist tulnud poisikesed ja rühkisid kitsast käänulist teed pidi ülespoole paar saksa vanaprouat. Kahel pool mu kõrval on türgi vaipade villalõnga järgi lõhnavad poekesed ja vanadesse Osmani-aegsetesse hoonetesse ehitatud külalistemajad. Ja palju rohelust. Punastesse õitesse mattunud lillekastid, keskaegse müüri kohal rippuvad viinamarjad, vanad palmid ja üksikud banaanitaimed. Ja üks sipelgas, kes üle mu soditud paberilehe jalutab.

Täna on meil lennujaamapäev. Hommikul saatsin ühe grupi minema, õhtul võtan uue vastu. Selle asemel, et bussiga kaks tundi Alanyasse sõita, tund aega kodus olla ja siis jälle kaks tundi tagasi sõita, otsustasin seekord oma aega teisiti kasutada ja nii ma siin vanalinnas ringi kolangi.
Viimasel nädalal olen peale Antalya (130 km Alanyast) käinud veel Istanbuli lähedal asuvas linnas nimega Bursa (630 km Alanyast), mis oli eheda türgi linnana turismikuurortile mõnus vaheldus. Terve suure linna peale ei kohanud pooleteist päeva jooksul mitte ühtegi turisti, küll aga suures koguses kohalikku kultuuri. Bursa on tegelikult suur tööstuslinn, kus elab umbes 1,5 mln inimest, aga kus on lisaks tehastele ka mitmeid eriti vanu, suuri ja ilusaid mošeesid. Neis võib kohata väikeste heegeldatud mütside ja suurte hallide habemetega vanamehi, kelle ümber on põrandal istumas kümmekond poisikest, kellele vanamehed islamitõdesid õpetavad. Peale selle on Bursas suured metsikud pargid ja sadade meetrite pikkused turutänavad, kust võib osta kõike alates voodipesust ja pulmakleitidest kuni Atatürki portreede ja araabiakeelsete Koraanideni välja.
Veel käisin sel nädalal väikelinnas nimega Side (60 km Alanyast), mille au ja uhkus on rooma-aegne amfiteater, vanad aga endiselt imelised templivaremed, kunagine orjakaubanduse poolest tuntud turuplats ja üliromantiline tänapäevane kuurortlinn merekaldal poolsaare peal. Keegi küsis kunagi trip.ee-s soovitus ilusa Alanya lähedal asuva restorani kohta, kus kaaslase kätt paluda. Aga palun, siin nad on. Salaaia kombel muinasjutulisse rohelusse mattunud puust pingikestega sopiline söögikoht või näiteks mere ääres asuv 1900 aasta vanustesse templivaremetesse ehitatud ja õhtul tuledesäras hiilgav kohvik.

PS, pikajuukseline hipi astus sisse peaaegu mahajäetud olemusega väikesesse pansionisse, mille uksel seisab eksitavale välimusele vaatamata silt OPEN. RING THE BELL. Mõneks ajaks ei ole siin tänaval jälle mitte kedagi peale minu.

***

Vahepeal olen mööda kõndinud väikestest pähkleid müüvatest poistest, kandik pea peal, ringi kõndivatest värskeid lõhnavaid rõngassaiu müüvatest suurematest poistest, vile saatel kalavõrku puhastavatest meremeestest, suurte puude varjus hommikust ajalehte lugevatest vanahärradest, avalikust käimlast, jahisadamas romantilisel jalutuskäigul olevatest kohalikest paarikestest ja püüdnud lärmakate turistide eest põgeneda järjekordsesse kõrvaltänavasse. Minu ees kõnnib mees, õlal suur spordikott, mille sees on asjad, mida ta ilmselt müüb. Ühes käes on mehel termos, teises latern.
Päike kütab, mul on vist juba kingad jalga päevitunud. Võib arvata, et ka t-särk. Ja kell. Otsin mõnusat kohta, kus väike eine võtta.

PS, kohalikud lapsed läksid purskkaevu ujuma.

***

Pärast mitmekordset tahtmatut jõudmist kiirtoidukohtadesse, mida ehivad suured õllefirmade logodega päikesevarjud ja vali diskomuusika, ning lugematuid ülesmäkke viivaid suuri vanu trepiastmeid, olen jõudnud peatänava äärde jahutust pakkuvasse parki ja istunud niiskele kivipingile. 35 kraadi lajatab lagipähe, aga ma ei anna alla ja suundun tagasi vanalinna õiget söögikohta otsima, sest ma pole veel valmis sellest lummusest välja tulema.

PS, ühe kiirtoidurestorani nimi on Burger Queen.

***

Olen möödunud sellistest paikadest nagu Türgi sauna põik, Palvevaiba tänav ja Härra Hamiidi tee. Trepi peal kaarte mängivatest lastest, poollagunenud majade vahel lonkivatest varju otsivatest koertest ja veel umbes viiest hästilõhnavast vaibapoest. Hulkunud tänavatel, mis on nii kitsad, et autodel tuleb neist läbi mahtumiseks peeglid sisse tõmmata, ja kuulnud, kuidas keegi kuskil ülemisel korrusel avatud akna all klaverit harjutab. Mul pole aimugi, kus ma olen ja ma ei mäleta, kas ma olen siin juba olnud.
Maandusin sarapuu all järjekordsel kivist trepil, mis kuulub roostes tabalukuga suletud valgele, pruuni uksega majale. Tänaval on vaikne. See, mis toimub raskete raudväravate taga, jääb saladuseks.
Üks valgetes riietes mustade päikeseprillide ja suure fotokaga turist on ka minu kombel siia tühjadesse kõrvaltänavatesse, kus elu oleks justkui seisma jäänud, ära eksinud. Vahetame vastastikku heakskiitvaid muigeid. Kaks kassi seisab tänavanurgal, suutmata otsustada, kummale poole minna. Lähedalasuvast mošeest hakkas kostuma palvusekutse.

PS, veepudel sai tühjaks ja janu annab endast üha sagedamini märku. Õiget kohta pole veel leidnud.

***

Ma tõepoolest üritan, aga selle paiga müstilist võlu ei ole võimalik piltidele jäädvustada. Tegin mõned filmikaadrid.

PS, kaks lastekarjast ümbritsetud türgi naist vaidlevad väga kõvahäälselt tänaval. Kõik teised naised on ilmunud majade akendele või ustele, vangutavad pead ja hüüavad Allahi nime.

***

Tõenäosus leida ideaalne söögikoht kahaneb iga astutud sammu ja läbitud tänavaga. Seadsin ootused vist liiga kõrgele – lootsin, et mõne paiga kutse on nii tugev, et ma ei saa sisse minemata jätta. Varsti hakkab aga juba janu mängu dikteerima.

PS, ostsin tee pealt inglise-türgi vestmiku, kus on kirjas turistide jaoks olulised igapäevased väljendid. Tähtsate asutuste nimistus on haigla, politsei ja turismiinfo kõrval ära toodud ka judoklubi.

***

Mingi suur valge hoone, korrastatud park ja laste mänguväljak. Ilmselt linnavalitsus. Keeran kannapealt ümber, tagasi vanalinna kitsastele tänavatele.
Igal tänavanurgal tuleb langetada otsus, kummale poole minna. Mulle tundub, et lähen koguaeg vales suunas. Siin olen ma küll juba olnud.

PS, andsin räämas mustlaslastele paki komme.
PPS, iga umbes kümnenda maja seinal on silt “müüa”.

***

Kohal. Leidsin ühe täiesti ebatäiusliku koha, mis oma ebatäiuslikkuses on ometi nii täiuslik. Art Gallery & Café. Selline tunne, nagu istuks vanaema aias, ainult et vanaemal ei ole vaadet sinisele Vahemerele, vanalinna katustele, ei mängi nurgas klassikaraadio ega ripu pea kohal erekollased sidrunid.
Uurin tükk aega, misasjad need suured ja punased on, mis sidrunite kõrval puu otsas ripuvad. Lähemale minnes selgub, et need on täiesti tavalised tomatid. Puu otsas!!! Nendest tomatitest tegin ka oma viimase pildi, sest mälukaart sai täis, aga midagi ära ka ei raatsi kustutada.
Kohviku perenaine on täiesti ebatürklasliku välimuse, lühikese blondi poisipeaga südamliku naeratusega noor naine, kes parajasti sõbrannaga aias puu all teed joob. Tellin pudeli vett, klaasi valget veini ja teravamaitselised türgipärased ravioolid jogurtikastmes. Perenaine läheb kööki süüa tegema.
Olen tänase päeva ja väga tõenäoliselt terve nädala ainus klient.

PS, seda kohta, üht eelmisest aastat meelde jäänud vaiba- ja kunstiäri, mille pärast ma siia vanalinna tulin, ei õnnestunudki leida. Nagu ikka kujunes teekond olulisemaks kui päralejõudmine. Tundub, et Antalya tahab, et ma siia tagasi tuleks.