oiaiaaa, palmi all

Eile otsustasime leedukatega ametlikult hooaja algust tähistada. Kogunesime nende korterisse ja korkisime viina lahti. Peale leedukate ja minu oli seal veel Kadi, üks siin elav eestlane, kellega me viimasel ajal palju ninapidi koos oleme. Kadi töötas eelmisel aastal samas ametis, mis mina nüüd, ja aitab mind siin nõu ja jõuga. Peale kolmandat või neljandat kokteili ajasin ma kohaliku kontori poisid ka peole kohale. Kuna enamik neist on korralikud pereinimesed ja tavaliselt kolmapäeva õhtul kell kaheksa viina jooma ei hakka, siis jäi üle kutsuda väikesed transfermanid (on üks selline amet). Kontoris töötab nimelt paar noort poissi, kes talvel koolis ja suvel siin tööl käivad. Kadi rääkis, et transfermanidega on alati lõbus pidu pidada, sest nad jäävad kiiresti täis ja hakkavad siis lollusi tegema, mida on naljakas pealt vaadata. Ega ta palju mööda ei pannudki. Meile mõjus neli tundi kokteiliklaaside taga samamoodi nagu neile pudel õlut. Nii et transfermanidega saab odavalt läbi küll.
Kella kaheteist paiku läks üks leedukas magama, sest pidi järgmisel päeval ekskursioonile minema, meie aga otsustasime linna peale minna. Peab tunnistama, et tagant järgi mõeldes on minu jaoks juba see minek lünklik, siiamaani panen puslet kokku, kus me täpselt olime ja mis toimus. Igatahes peaaegu täieliku kindlusega :) võin väita, et läksime linna kõige popimasse ööklubisse Robin Hood. See on selline koht, kus on alati palju rahvast, sissepääsu eest maksma ei pea ja igal korrusel mängitakse erinevat muusikat. Ma arvan, et me olime esimesel korrusel, sest ei mäleta, et oleks mööda treppe kõndinud. Seda ma ka ei tea, kas muusika oli hea, aga igatahes tantsisime me kõvasti.
Enamuse ajast üritasin ma põgeneda ühe transfermani eest, kes oli selleks ajaks juba nii täis, et arvas miskipärast, et tuli peole minuga ja see tähendas loomulikult, et ma kellegi teisega tantsida ei tohi. Oh sa väike poisike. Ostsin siis talle vett, panin ta istuma ja panin jälle tantsupõranda poole ajama, sest seal kees palju põnevam elu. Näiteks olid seal jalgpallurid Prantsusmaalt, kes siinsetele lastele trenni annavad. Piisas sellest, et nende seas oli üks mustanahaline jalgpallur. Teate mind ju küll :) Ma oleks olnud valmis tundide kaupa jalgpallist rääkima. Paraku ei rääkinud prantslased eriti inglise keelt, eriti see tumedanahaline eye candy. Oskas ainult how are u öelda, mina küsisin prantsuse keeles vastu ja noh, mitte et me seal tantsupõrandal palju rohkem rääkinud olekski ;)
Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, mis seal klubis veel toimus, siis tuleb mulle silme ette stseen minust poodiumil tantsimas, leedukatega tantsimas, Kadiga tantsimas, hollandlastega tantsimas, türklastega tantsimas. Väike transferman karjus nurgas kurja häälega Liisa, come here, why are u dancing with everybody. Siis tuli keegi, võibolla turvamees, kes küsis, kas ta on mu boyfriend, mina ütlesin ei, ja rahustas ta maha. Ega ta muidugi selle järel mu jälitamisest veel ei loobunud. Igal hetkel, kui ma kellegagi juttu rääkisin, pistis ta oma pea kuskilt nurga tagant jälle välja. Ta pidi ikka väga purjus olema, või kuidas muidu seda tema huvi seletada, sest meil on umbes kümme aastat vanuse ja sama palju pikkuse vahet.
Mulle tundus, et me olime klubis olnud umbes pool tundi (tegelikult vist kolm-neli), kui muusika kinni pandi ja rahvas laiali valguma hakkas. Mina muidugi protesteerisin ja üritasin tantsupõrandal edasi õõtsuda :) aga leedukad ja teised ütlesid, et hakkame nüüd minema. Mina ei tea, miks peod alati siis ära lõpetatakse, kui ma kõige suuremas hoos olen. Ma ei jõudnud veel isegi ühtegi kokteili juua.
Olime umbes kakskümmend meetrit kõndinud, kui me Kadiga otsustasime, et meile see ikkagi ei sobi, et pidu läbi on, keerasime otsa ringi ja jalutasime klubisse tagasi. Kui muud ei saa, siis vähemalt wc-s käia. Õnneks ei tulnud keegi transfermanidest meiega kaasa ja leedukad läksid ka koju magama. Sellest hetkest, kui me klubisse tagasi jõudsime, meenub mulle stseen, kuidas mingi võõras skandinaavia tüdruk mind kallistas ja näitas, kus wc asub.
Meie prantsuse jalgpallurid olid selleks ajaks juba ära kadunud, aga enne olid nad meile andud oma hotelli nime ja öelnud, et pidu jätkub hotelli rannas. Järelikult seadsime sammud selle hotelli poole. Kui jalad vahepeal ära väsisid, istusime trepi peale maha ja avastasime, et me ei teagi tegelikult, kus see hotell asub, kuhu me teel oleme. Natukese aja pärast seisis meie ees taksojuht, kes küsis, kust me pärit oleme ja kuhu minna tahame. Ütlesime, et rootslased, ja hotelli nime. Tema teadis seda hotelli küll, leppisime kokku, et maksame umbes 50 krooni, ja muidugi tuli pärast välja, et hotell oli peaaegu nurga taga.
Astusime siis receptionisse sisse, ütlesime, et otsime oma sõpru. Hotelli töötajad küsisid, mis sõprade nimed on. Meie muidugi ei teadnud, ütlesime, et jalgpallurid Prantsusmaalt. Ahah, teame, teame, üks mustanahaline ja neli tema sõpra, vastasid hotelli töötajad. Neid ei ole praegu siin. Siis tuli meie juurde mingi hotelli fotograaf, kes ütles, et lähme ootame 5 minutit siin kõrval kohvikus, küll nad varsti tulevad. Kõrval asuv kohvik asus tegelikult paar tänavat eemal. Päris kohvik see ka polnud, oli hoopis suur restoran, mis oli juba kinni, aga tehti siis uuesti lahti, toodi meile veini ja hunnik türklasi istus lauda meiega juttu rääkima. Suurema osa ajast rääkisime sellest, kuidas me oleme rootslased, nädalaks ajaks siia puhkama tulnud, kaks korda varem ka käinud ja et meile Alanya hirmsasti meeldib. Miskipärast olid nad veendunud, et Kadi on türklane ja räägib türgi keelt, millest viimane vastab küll tõele, aga ma ei tea siiamaani, kuidas nad sellest aru said, sest me ei rääkinud omavahel ei türgi ega eesti, vaid improviseeritud rootsi keeles.
Mingi nipiga saime me sealt lõpuks tulema, ütlesime, et elame lähedalasuvas hotellis. Õnneks keegi jälitama ei hakanud ega saatma ei tulnud. Nii palju kui ma mäletan, siis selle veini eest me igatahes ei maksnud. Keegi ei küsinud ka. Lubasime hoopis homme fotograafi juurde pilte tegema minna.
Järgmisel hetkel istusime kahekesi peatänaval bussipeatuses. Vahepeal sõitis meie juurde mingi mees motorolleril, kes ütles, et oi ma nägin teid enne selles ööklubis. Meie ütlesime, et ei, ei, me pole kuskil käinud, oleme hommikust saadik siin bussipeatuses istunud.
Ma ei tea, kaua me seal istusime, aga mingil hetkel hakkas mosheest kostma palvusekutse, mis tähendas, et kell oli veerand kuus :) Otsustasime, et lähme enne koju, kui valgeks läheb. Kadi pidi pealegi paari tunni pärast üles ärkama.
Esimest korda tegin silmad lahti umbes kell kaksteist selle peale, et keegi lasi uksekella. Ma tõesti ei suutnud ennast voodist välja ajada, et vaatama minna, kes see on. Mille peale tegi keegi võtmega mu korteri ukse lahti, piilus sisse, ja pani ukse kinni tagasi. Mul pole aimugi, kes see olla võis ja kellel veel minu korteri võti on. Loodan väga, et see oli koristaja või midagi.
Hommikul dushi alla minnes avastasin, et olen puusa pealt haavatud, nahk on maas ja marraskil. Mis ja kus juhtus, jälle paraku ei tea. Aga ma pakun, et see on mälestus sellest hetkest, kui üks hollandlane mind tantsupõrandal nii hoogsalt keerutas, kuni me mõlemad keset platsi maha prantsatasime. Et selline pidu siis.

PS, kohustuslik kuulamine on http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/kreisiraadio/ Vali kuues rida ja valmistu naeru käes kõht kõveras põrandale viskuma :)
PPS, pildil leedukad ja eestlased. Mitte küll sellel peol, aga ikkagi.