maailma l6pp

Täna sain teada, mis tunne on istuda maailma äärel. Istud kõrgel kaljuserval, kõlgutad jalgu ja vaatad alla vahuna pekslevatesse võimsatesse merelainetesse. Sinu selja taga on tsivilisatsioon, sinu ees – tühjus. Nii kaugel, kui silm ulatub, ei ole mitte midagi. Ainult üks väike veest välja upitav kaljunukk, mille ümber tiirleb näljane kajakas.
Laev viis meid Kreeta lähedal asuvale mägisele saarekesele, Gramnvousale. Pärast pooletunnist rühkimist tuulisesse mäetippu, leiad end sajandite vanusest veneetslaste kindluse varemeist. Kindluse ehitas see rahvas selleks, et end sõjakate türklaste eest kaitsta. Ka sadu aastaid hiljem, kui paik juba kreetalastele kuulus, pages 3000 inimest keset merd asuvasse mägikindlusesse türklaste eest peitu ja selleks, et sel jumala selja taga asuval kaljusaarel ellu jääda, tegelesid kindluseelanikud pesuehtsa piraatlusega.
Tegelikult oli kindluse serval istumine maailma lõpust muidugi kaugel (kuigi kuni Gilbraltarini seal tõepoolest midagi muud ei ole kui ainult vesi). Peale minu oli saarel veel hunnik turiste, kelle suur laev sinna toonud oli. Mobiililevi oli maailma serval ka täiesti olemas. Kindluse tippu ei pidanud ronima mitte olematut teerada mööda, vaid – küll 500 aasta vanust, aga siiski – treppi. Jalas ei olnud mul muidugi mitte korralikud matkasandaalid ega isegi mitte tossud, vaid hõbedaste litritega tavalised ja mägironimiseks, eriti sealt alla ronimiseks, eriti ebasobilikud plätud. Niimoodi seal, käekott õlal, flip-floperdades ja oma pikast, peamiselt bussis möödunud turismitööst valusate põlvedega kalju otsas ukerdades oli asi korralikust matkast küll väga kaugel.
Aga õnneks läks kogu turismimass mäkke jõudes vana kirikut vaatama, samal ajal kui mina keerasin täiesti vastupidises suunas, kõndisin kalju servale, otsisin ühe tuulevaikse kivinuki, istusin maha ja väga hea kujutlusvõime tulemusena selle võimsa tunde kätte saingi. Mis sest, et teadsin, et 15 min pärast ootab mind all värskendav cola (kogenud matkajana unustasin muidugi mäkke joogipudeli kaasa võtta) ja äsjavalmistatud lõunasöök laeva pardal.
Maailma lõpu järgsel päeval olid jalad mäkkeronimisest natuke valusad.

***
Teine peatus päeva jooksul oli Balos – kahe saare vaheline helesinine laguun, mille keskel helevalge liivariba. Väikeste mootorpaatidega laevalt maale saanud, tormas kogu seltskond laguuni ujuma. Mina otsustasin saarel veidi ringi vaadata, sest üleval mäejalamil paistis väike külakirik. Teekond kiriku juurde polnud just lihtsamate killast, sest suuremat jalgrada sinna ei läinud (võibolla kuskilt läks ka, aga ega ma eriti ei otsinud). Seepärast tuli mul taas kord oma litritega plätudes ja paljaste säärte välkudes läbi murda kõikvõimalike okaspuude ja põõsaste võsast. Ilmselt olid need väiksed rajakesed sinna tallatud mägikitsede poolt, sest nii nende pabulaid kui kitsi endid ma oma teel ka kohtasin. Kitsed tervitasid mind tagasihoidliku mää-ga ja panid siis põõsaste vahele ajama (praegu, kirjutamise ajal, üks küll sahistab siin puude vahel, sest ta ei tea, et ma siin tema lähedal kivil hiirvaikselt istun).
Kiriku ümber ei olnud kedagi, uks nööriga kergelt naela külge kinnitatud. Jätsin plekktopsi väikese annetuse ja otsustasin sisse piiluda. Vaevalt 5m2 suurune väike kabel oli seest hämar. Altari juures rippusid ikoonid, kuivanud lilleõied ja põlenud küünlad. Võretatud aknast paistis helesinine vesi. Imeline koht.
Peale väikest fotoseeriat kiriku sees ja selle ümber ning mõneminutilist kivil istumist ja hetke nautimist, võtsin suuna allapoole, randa, kus mootorpaat juba ootas. Jalad olid laevale tagasi jõudes metsikust loodusest verele kriibitud ja katki. Aga ega Kristuselgi omal ajal kerge polnud.

PS, ma olen niisiis omadega vahepeal juba Kreetale j6udnud.