Vanasti arvati, et Austraalias käivad inimesed pea peal. Tuleb välja, et selleks, et näha asju, mis on täiesti pea peale keeratud, ei ole vaja Austraaliasse sõita – piisab tsharterreisist Türki.
Ma ei väsi imestamast, misasju need türklased kõik söövad. Kokku on miksitud kõige ajuvabamad asjad. Soolaseid asju süüakse magusalt ja magusaid rohke soolaga. Parimad stiilinäited on toored (!) ploomid soolaga. Või magusas marinaadis peet ja kaalikas. Või kapsahautis rosinatega. Või magusad makaronid lihaga. Peale seda ei usu vist keegi, kui ma ütlen, et tegelikult on türgi köök oma vahemere mõjutustega päris hea.
Veel näiteid türklaste kiiksudest? Aga palun. Ükskord läksin hotellis vastuvõtulauda, et küsida, kas kuskil lähedusest internetipunkti on. Hotelli töötaja, kelle poole ma pöördusin, vaatas mulle selle peale otsa, kergitas kulme, tegi silmad suureks ja lükkas pea kuklasse. Tüüpiline liigutus, mida tehakse siis, kui miski sind väga imestama paneb. Noh, internet ei ole Türgis nii eksootiline nähtus, et selle peale niimoodi imestada, nii et mina imestasin, miks see türklane niimoodi imestab. Pärast tuli välja, et selline zhest tähendab Türgis eitust.
Südamest sain naerda ka siis, kui algul siia elama tulin ja endale kohaliku telefoninumbri sain. Süsteem on umbes sama nagu Eestis kõnekaartide puhul: kui kõneaeg otsa saab, siis lähed poodi ja ostad sobiva summa eest juurde. Ainult et siin ei tule sul osta mitte krediiti, kõneaega ega midagi muud, mis kõlab sama loogiliselt, vaid … KONTOREID. Iga kontor võrdub mingi hulk kõneaega ja maksab teatud summa. Nii et selle asemel, et öelda näiteks “palun mulle 10 liiri eest kõneaega”, tuleb siin öelda “palun mulle 100 kontorit”. Sama hästi võiks bussipileti asemel näiteks mune müüa. Ühe muna eest saad sõita kaks kilomeetrit ja üks muna maksab 3 krooni. Kui tahad sõita 20 kilomeetrit, siis tuleb osta 10 muna ja maksta 30 krooni. Umbes nagu elu poleks juba piisavalt keeruline.
No comments:
Post a Comment