seiklused Antalyas

Neljapäev pidi meil mõlemal vaba päev olema, sellepärast otsustasin kolmapäeva õhtul Hannale külla minna. Ta elab Alanya linnas, mis on siit umbes 3-4 tunnise sõidu kaugusel. Jutt jäi, et käin oma klientidega pärastlõunal kiiresti Antalyas türgi saunas ära (Antalya on poolel tee peal Hanna juurde) ja siis sealt otse Alanyasse, et umbes 6-7 paiku olen kohal. Mõte ju hea, aga takistused hakkasid kohe esimesest hetkest pihta.
Kõigepealt selgus, et firma oli unustanud mu sauna-grupile bussi tellida, nii et kõigepealt pidin kõik hotellid läbi jooksma ja ukse juures bussi ootavatele klientidele ütlema, et 40 minutit läheb veel aega, enne kui buss jõuab. Bussijuht muidugi vana rahu ise ja sõiduga ka just otseselt ei kiirustanud.
Väikse pundiga läheb saunas tavaliselt 1,5 tundi, seekord minu kiuste muidugi umbes kolm. Hanna helistas iga tunni tagant ja küsis, kaugel ma juba olen, mina vastasin, et kohe lõpetan. Lõpuks, kui kogu punt saunast väljas oli ja nad bussi peale panin, oli kell juba 9 läbi.
Edasi algas operatsioon, kuidas saada sauna juurest bussijaama. Antalya oma 1,5 mln elanikuga ei ole just mingi naljalinn, nii et ühest punktist teise liikumine võib esiteks olla päris keeruline, eriti kui türgi keelt ei oska, ja teiseks aeganõudev. Palusin ühel saunapoisil aidata mul õige buss välja valida. Tema oli veendunud, et taksoga minna pole mõtet, sest takso sõidab küll kiiresti, aga hind on bussiga võrreldes sõna otseses mõttes 20-kordne. Nii kaua, kui me seal tee ääres seisime, hakkas tüüp mulle endast rääkima ja mina oma muiet varjates, noogutasin ja kuulasin. Jutt tema vigases inglise keeles kõlas umbes nagu enda tutvustus missivõistlusel: I´m a very interesting man. I am dj, I am work Kemer, Antalya, Istanbul, Marmaris, but now I work in hamam (s.t türgi saun). I am 20 years old. When u look my face how many years u say me?
Pika ootamise ja pika jutu järel tema hobidest ja harjumustest, buss lõpuks saabus. Antalya linnas saab liigelda minibussiga, mis kannab nime dolmush, mis omakorda tähendab türgi keeles “täis topitud”. Õnneks nad sellisel kellaajal täis topitud polnud. Veel kehtib selles bussis reegel, et naine ja mees ei tohi kõrvuti istuda, kui nad just abielus või sugulased pole. Istusin sisse ja hakkasime vaikselt bussijaama poole sõitma. Ja sõna otseses mõttes VAIKSELT, sest dolmush liigub ilma naljata umbes 10-20 km/h, sest ta võtab iga tänava nurga pealt kedagi peale või laseb kellegi välja. Mingil hetkel tuli bussijuhil suur võistlustuhin peale ja nad hakkasid teise dolmushiga võidu rahvast koguma. Üritasid üksteisel teed blokeerida ja teisest ette sõita, et ise enne peatusesse jõuda ja rahvas peale võtta. Vahepeal läks asi tuliseks, minu bussijuht keris akna alla ja karjus vihaselt rusikat näidates ja sülitades teise bussijuhi peale, kes võidurõõmsa naeratusega selle peale ainult gaasi lisas. Vahepeal haaras minu bussijuht telefoni ja kaebas teise juhi peale – nii palju ma sain keelest aru, et ütles telefoni bussi numbri ja küsis, kes see juht selline on. Seda võistlust vaadates tundus, et nad saavad ilmselt tulemuspalka – mida rohkem kliente vead, seda suurem tasu. Muidu ma ei oska küll sellist mängu kuidagi lahti seletada. Et lihtsalt mehelik uhkusetunne, et kes saab enne või?
Kui see bussijuht seal niimoodi karjus ja kätega vehkis, ei julgenud ma eriti iitsatada, aga siis nägin, et silt “bussijaam” näitab hoopis teises suunas kui meie sõidame, ja tegin suu lahti. Bussijuht suhtles minuga täiesti rahulikult, olgugi, et hetk tagasi oli veel tulivihane olnud, ja ütles, et no problem, me sõidame samasse kohta ainult ringiga. Lõpuks pani ta mind keset pilkast pimedust maha mingi tee ääres, teisel pool metsatukk ja ütles, et siin ongi bussijaam. Õnneks kuulsin, kuidas kaks tüüpi ütlesid, et nad lähevad ka bussiterminali, nii et võtsin neile sappa, sest üksi poleks ma sealt küll kuhugi osanud minna. Pärast sain teada, et taksoga oleks see sõit 5-10 min kestnud, mis praegu 45-minutiliseks kujunes. Kella 10ks olin bussi peal, siis jäi veel 2,5 tundi sõitu. Bussis üritasin magada, aga minu kõrval õpetas üks türklane teisele kõva häälega vene keelt, millest meeldejäävamad fraasid kõlasid nii: otshen spasibo balshoje; ja tõ znaju ja eto shtoje. Teine veel küsis üle, et eto misasi? ja õpetaja kordas aeglaselt silphaaval e-to shto-je, mille teine siis agaralt üles kirjutas. Kui teistest väljenditest ma sain veel aru, siis sellest ma küll aru ei saanud, mis ta selle eto shtoje all mõtles.
Väikese hilinemisega, kella 6-7 asemel kell pool 1, olingi lõpuks Hanna juures.