Nii, olen oma väikeses türgi pesas tagasi. Imekombel lasti mind oma kaks korda lubatust rohkem kaaluva kohvriga, milles võtsid seekord põhiruumi neli paari tosse, viis raamatut ja 11 dvd-d, lennuki peale. Alati aitab see, kui lennujaamas haledat nägu teha ja, nagu Hanna ükskord tegi, öelda näiteks, et kohver Novatoursi katalooge täis (isegi kui tegelikult pole seal ühtegi). Nii ei jäänud Estonian Airil ka seekord muud üle, kui panna kohvrile külge silt “extra heavy” ja mu pagasiga nõustuda.
Selle tossu-küsimuse osas on kõik kolleegid mind juba sada korda välja naernud ja õigus neil on, tõesti poleks vaja siia kaasa vedada iga võimaliku outfitiga sobivaid jalanõusid. Aga võrreldes mõne teisega on minu kiiks ikkagi üsna süütu, üks meist armastab näiteks kokku osta igas võimalikus suuruses ja materjalist valmistatud karpe. Suuri puidust, väikesi sametist, üksteise sisse käivaid ja omavahel kokku sobivaid. Igaühel oma kiiks.
Lennukist välja tulles põrkasin kohe vastu kuumuseseina. Kliima on siin samasugune nagu üks korralik saun - niiske ja palav (ärge küsige, palju täpselt kuuma on, sest termomeetreid siin ei ole. Ühesõnaga palju). Aga kliimaga harjub väga kiiresti. Tuleb lihtsalt päevakavva sisse kirjutada neli korda päevas dushi all käik ja õhtune ujumine.
Töö lippas esimesel päeval kenasti ja müük tuli korralik. Ju must siis peegeldus värskelt puhanu entusiasmi. Kolleege oli ka igati tore näha, nii et praeguse seisuga on täitsa mõnus tagasi olla (ise prognoosin, et see tunne kestab umb nädala lõpuni).
Kontoris on vahepeal paras puhastustöö tehtud ja paar tüüpi, kellega mul erilist touchi ei olnud, lahti lastud. Ma ei ole muidu eriline inimestevihkaja, aga üks tüüp oli küll selline ülbik, et ma nägin ükskord isegi unes, kuidas ma (tõesti on häbi tunnistada) ta ära tapsin.
Esimese päeva õhtuks oli majarahval (elame kõik koos ühes giidide pansionis, kokku umbes 30 giidi erinevatest riikidest ja kohaliku kontori töötajad) plaan valmis. Ühel leedu giidil oli sünnipäev ja talle oli vaja üllatuspidu korraldada. Kingituseks ostsime suure ratastel turulkäimise koti, mille põhja panime suure õlletünni, ja sinna peale kõikvõimalikke juurvilju, mis poes leida oli. Kartulist petersellini. Nii et vaene poiss pidi päris kaua kaevama, kuni oma õlle koti põhjast üles leidis.
Pidu toimus ühes baaris, kuhu leedukas pahaaimamatult kohale toodi ja kus teda siis suur hunnik õhupallidega sõpru ja töökaaslasi ootas. Sealt edasi sõideti kuhugi randa (ma ei tea siiamaani, kas see oli lihtsalt mingi lagendik või oli seal päriselt meri ka läheduses). Auto pagassis oli avatud baar ja niikaua tiksuti, kuni esimesed sinna samma magama jäid. Ma olin just plaaninud õhtut rahulikult võtta, sest hommikul oli ikkagi kell 3 ärgatud, et lennuki peale tulla. Tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati.
Järgmisel hommikul jeep safarile minekuks silmi lahti saada oli paras katsumus, aga safari-poisid hoolitsesid selle eest, et päeva jooksul poleks aega uneleda. Tehti siukest rallit, et istme sees olid pärast suurest kinnihoidmisest sügavad küünejäljed. Ise ütlesid, et teevad Märtinit (kes on siinkandis hästi tuntud, sest safari toimub samadel radadel, kus peetakse ralli maailmakarikaetappe või midagi). Värskusele aitas kaasa ka see, et iga umbes 10 min tagant lendas kuskilt pudelitäis külma vett krae vahele. Safari oli, nagu ikka, väga rahvusvaheline. Seekord kokku 8 erinevat rahvust, belglastest iisraellasteni. Iisraeli araablaste suu vajus imestusest päris pikaks ajaks lahti, kui ma nendega araabia keeles rääkima hakkasin. Päeva lemmiksõna oli aga hoopis eestikeelne – pärast seda, kui türgi poisid õppisid ära sõna “appi”, karjusid nad seda iga 50 sekundi tagant, nii et teised turistid lõpuks pisarsilmil palusid, et me neile vahelduseks mõne uue sõna õpetaks.
No comments:
Post a Comment